Põhjus selle taga on lihtsamast lihtsam: lapsed on impulsiivsed ja neil pole veel ettekujutust selle kohta, mida sobib rääkida ja mida mitte. Lapsed tajuvad ka aja kulgemist aeglasemalt, mis muudab nende jaoks äärmiselt tüütuks oma jutukorra ootamise.

Mudilased segavad tihti jutule vahele, sest nad alles õpivad oma impulsse kontrollima. Väikelaps, kellel tekib pähe hea mõte, soovib seda koheselt jagada. Ta ei analüüsi, kas ehk ema võiks enne telefonikõne lõpetada või isa tähtsa Skype'i vestluse kinni panna. Lapse kisamine on soov tähelepanuks: „SININE VILDIKAS, EMME, VAATA, SINININE VILDIKAS!" (EMA, KUULA MIND, MA OLEN NII ELEVIL!)

Eelkooliealised soovivad meie heakskiitu. Neil on soov osaleda täiskasvanute vestlustes, see paneb neid tundma, et nendega arvestatakse. Oma arvamuse avaldamine on lapsele tähtis ja selle väljendamine on samuti oluline, see õpetab last arutlema ja mõtlema.

Viis nõuannet, kuidas kasvatada isikliku arvamuse ja maailmavaatega laps, kes on ühtlasi viks ja viisakas ning teab, kuidas ja millal vestlusega liituda:

Nõuanne 1: Ole ise eeskujulik ja tähelepanelik kuulaja

Öeldakse, et iga laps on oma vanemate nägu. Kõige elementaarsem samm õpetamaks lapsele viisakusreegleid ja kuulamist, on olla ise eeskujuks. Kuula oma kaaslast, kuula oma last ja luba teisel alati jutt lõpetada.

Teavita last juba aegsalt ette, kui olete külas ja hakkad plaanima kojuminekut. Nii saab laps rahulikult oma tegevused lõpetada. Sellisel juhul tuleb lahkudes palju väiksema tõenäosusega tegeleda kisava ja protestiva lapsega.

Nõuanne 2: Mõtle välja käeviibe või signaal

Leppige lapsega kokku mõni kindel käeliigutus või signaal, mis tähendab, et sa ei saa hetkel teda kuulata, aga oled valmis seda hiljem pühendunult tegema. Sellise signaali kokkuleppimine näitab lapsele, et ta oma jutuga ootaks ja tekkinud hetke näiteks mängides veedaks. Ometigi ei pea laps muretsema, et ta mõte kuulamata jääb.

Nõuanne 3: Vältimatud vahelesegamised tuleb teha viisakalt

Mõnes olukorras ei jää muud üle, kui teise jutule vahele segada. Täiskasvanud omavahel on õppinud, et sellistel juhtudel kasutatakse levinud viisakusi, nagu „Vabanda, et segan," või muud sellist. Lapsega suheldes tuleks ja tema juttu katkestades tuleks sedasama, nii õpetad lapsele viisakust.

·"Vabanda, et segan kallis, näen et sa mängid, aga meil on aeg koju minna."

Nõuanne 4: Palu viisakalt oma lapsel oodata

  • Selle asemel, et lihtsalt lapse peale segamise pärast käratada, on oluline pakkuda talle võimalust ootamiseks
  • "Ma räägin telefoniga, palun oota viis minutit ja siis loeme koos raamatut"
  • "Ma pean su isaga omavahel rääkima, palun oota teises toas, sa võid niikaua telekat vaadata"
  • "Mul oleks vaja pool tundi omaette olla. Kas sa leiad omale tegevust siis saan ma sind sellega aidata?"

Nõuanne 5: Suhtu asja rahulikult

Viisakalt suhtlema õppimine võtab aega ja see on igati loomulik. Enamikust pisikestest kisakõridest kasvavad viisakad noored preilid ja poisid. Pideva harjutamise, kannatlikkuse ja hea eeskuju näitamisega saab kõigist asja.

Samuti tasub meeles pidada, et ka suuremad lapsed teevad samuti vigu ja satuvad vahepeal liialt elevusse, et rääkimisel oma korda oodata. Nad ei sega sind hoolimatusest või pahast tahtest.

Pidev jutule vahele segamine on küll tüütu, aga oma lapsesse tuleb suhtuda austusega. Kunagi ei tohi nende peale karjuda või „tssss" sisistada. See võib küll lapse tähelepanu püüda ja nad vait olema sundida, aga see on nele solvav ja ei anna neile võimalust õppida.