Võib juhtuda, et mõistmine, mida vaimseks rahuloluks vaja on, saabub sinu lapseni alles keskeas
Kui jätad lapse nälga või pesemata, on tagajärjed kohe kõigil silme ees. Kui jätad lapse armastuseta, ilmnevad tagajärjed tulevikus kindlasti.
Kui laps jääb aga ilma vaimutoidust ehk kunstist, huvitavatest lugudest, proosast, luulest ja muusikast, siis selline vajakajäämine niipea välja ei paista. Ka sellised lapsed on eluterved, jooksevad ringi, naeravad ja nende elu on lõbus, ent midagi on siiski puudu.
Päris paljud kasvavadki kunsti ja selle iluta. Loomulikult nad teavad, et need eksisteerivad, kuid nende kodus puuduvad raamatud, muusika ja pildid seintel. Nad ei hooli sellest, sest nende vanemad ei ole õpetanud seda oluliseks pidama. Neist kasvavad inimesed nagu kõik teisedki. Nad võivad olla tublid töötajad, head naabrid, ausad kodanikud. Aga iga inimene vajab oma sisimas ka vaimset kasvu. Seda vajavad ühtlasi inimesed, kellega pole lapsena koos raamatuid loetud ega filosoofia üle arutletud. Nad teavad, et elust on justkui midagi puudu, kuid ei taipa, mis nimelt.
Võib juhtuda, et mõistmine, mida vaimseks rahuloluks vaja on, saabub nendeni alles keskeas. Näiteks jalutades tänaval mööda kellegi lahtise aknaga majast ja silmates toas inimest klaverit mängimas. Või kuulevad nad raadiost hoopis luuletust. Võib-olla näevad nad kellegi juures külas olles seinal mõnd pilti ja neid tabab ootamatu löök. See on nii ootamatu, et pea hakkab lausa ringi käima. Mitte miski pole neid selleks ette valmistanud. Ühel hetkel saavad nad aru, et janunevad millegi nii magusa ja maitsva järele, et see peaaegu murrab nende südame. Nad tunnevad kurbust ja rõõmu, kohtumisootust ja üksindust. Nad tahavad nüüd veel ja veel lugeda inspireerivat raamatut, näha veel kauneid pilte ja nautida kaunist muusikat. Nad vajavad seda sama palju, nagu nälginud inimene vajab toitu.
Lapsed vajavad kunsti, kirjandust ja muusikat sama palju nagu armastust, toitu ja värsket õhku
See on tunne, mis valdab inimest, kellel polnud kaunite kunstide ilust aimugi. Kui nad poleks kaunite kunstidega juhuslikult kokku puutunud, poleks neil võib-olla terve elu olnud aimugi, millest nad ilma jäävad. Kultuurinäljas olemine pole paljude jaoks midagi dramaatilist ja seda polegi nii lihtne märgata, kui keegi on oma vaimu toiduta jätnud.
Mõned inimesed on toredad kolleegid ja head kodanikud ning nad elavadki terve elu ilma, et teaksid, mis on kaunid kunstid. Nende elu on täidetud praktiliste asjadega, muusika, proosa, luule, kunsti ja teatrita. Nad ei tunneks end grammigi halvemini, kui kõik raamatud kaoksid homme maailmast, nad ei paneks isegi tähele.
Küll aga tunnevad lapsed vajadust kunsti järele. See on justkui nende sisemine rahulolematus, mis vajab midagi, mis selle tühimiku täidab. Igaühe hing januneb millegi suurema järele, mis pakub just talle rahuldust. Vaata väikest last – loomine ja looming on tema jaoks väga olulised. Anna talle ainult raamat või pliiats kätte!
Ütleme küll, et igal lapsel on õigus toidule, peavarjule, haridusele, tervishoiuteenustele ja paljule muule. Peaksime aga mõistma ka seda, et igal lapsel on samasugune õigus kultuurile. Seetõttu on luulel, proosal, muusikal ja kunstil samasugune tähtsus nagu toidul, kodul, haridusel ja tervishoiul.
Armsad vanemad, ärgem unustagem oma lastele tutvustamast raamatuid, muusikat, teatrit – las ta kasvab suureks ka hingelt!
