Jessel on jäänud veel viis päeva maal. Kohe on suvi läbi ja linna tagasi minek teeb meele natuke raskeks. Jesse on ju harjunud olema siin, oma memme maal. Siin on kassi­pojad, on kanad ja herned ja mets.

Ja on muidugi Jaja.

Jaja on Jesse nähtamatu sõber. Kui Jesse kusagile läheb, tuleb Jaja alati kaasa. Kui Jesse ümber on teisi inimesi, siis poeb Jaja peitu. Kus ta siis on, ei tea. Võib-olla läheb ta Jesse sisse peitu?

Õnneks pole Jesse ümber tavaliselt palju inimesi. Jessele ei meeldi, kui on palju inimesi. See ajab pea valutama ja teeb kartlikuks, paneb häbenema nii Jesse kui ka Jaja. Aga kui Jesse on omaette, pole midagi häbeneda.

“Kus sa oled, Jaja, tule?!” Nii ütleb Jesse ja läheb memme aiast edasi, metsa äärde jalutama. Jaja tulebki kohe hopp! ja kohe on tunda, et tal on palju asju arutada. Jutust neil kahel puudus ei tule! Imelugu on see, et Jesse ei pea suudki lahti tegema, kõik jutt jookseb kusagil nähtamatus maailmas, väga hästi jookseb. Ja Jaja jutt jookseb vastu.

“Jesse, kas sa tead, et minul on ka nähtamatu sõber?” küsib Jaja.