Appi, kas ma muutun kanaks?
Ja kuigi lapsega kodus olla on puhas rõõm, siis viimasel ajal olen ma tundnud, et hommikust õhtuni ainult endast generatsiooni võrra nooremate inimestega suhtlemine muutub üsna väsitavaks. Magdaga needsamad laulud ja mängud, sekka oi-kui-tubli-, Kustiga kuidas-sul-koolis-läks- ja söök-on-valmis-laused ning Sonjaga kas-hinded-on-korras- ja kas-sul-on-nädalavahetuseks-plaanid-tehtud-jutud. Ja nii päevast päeva ja nädalast nädalasse. Kui Robert õhtul töölt koju saabub, olen mina valmis kohvikusse, poodi või kellelegi külla minema, tema on aga tööpäevast väsinud ja veedaks kodus lastega aega. See kõik on täiesti mõistetav, aga mul on lihtsalt tunne, et mu aju kärbub peatamatu protsessina ning varsti ei suudagi ma enam midagi peale nunnutava lalina suust välja ajada.
Tagatipuks tekib sellises olukorras ka tühjast tülisid, sest nii ahtakeses maailmas muutub kõige olulisemaks probleemiks see, kui vaip pole parketiliistudega paralleelselt põrandal või kui keegi on mu kohvipiima ära tarvitanud.
Kas ma meeldin endale sellisena? Ei! Kas ma saan midagi ette võtta? Jaa!
Tööd olen ma vaikselt beebi kõrvalt teinud juba üsna algusest peale. Aga enamiku saan ära teha kodus sel ajal, kui laps magab. Vaid üksikutel kordadel on olnud põhjust ripsmed ära värvida ja telemaja poole kärutada. Ent sellest ei piisa, et end hästi tunda.
