Argihallust ületades

Nuputan pidevalt, ­kuidas ­argihallust ületada. Laste kooli- ja trennipäevad kipuvad venima pikaks, aega rahulikuks kolmekesi olekuks kipub jääma väheks. Elu enda kergitatud küsimused on siin suureks abiks.

Oleme saviringis.

Mina Lydialt: “Mida sa teed?”

Lydia: “Laevakujulist päkapikuvoodit hobusepea ja -sabaga, trepp tuleb ka!”

Otsisin tükk aega kohta, kuhu lastega kord nädalas maanduda savi voolima, sest olin kogenud: selle materjaliga töötades muutuvad tulehargid leplikuks, pehmeks, isegi rahulikuks. Käed savi sisse ja tund hiljem on toimunud täielik muutus – maandatus!

Ühel õhtul istungi, saviplönn käes, laua taga ja korraga on mu mälust kustunud kõik inspiratsiooni­fotod nunnudest saviesemetest, mis kunagi nähtud ja laigitud. Kas teha tass, kann, taldrik? Tundub, et argimöll on mind, täiskasvanut, nii nüristanud, et pähe ei tule ühtki originaalset mõtet. Piilun Lydiat. Kas tema teab, mida voolima hakkab? Tütar istub keskendunult ja põrnitseb savi. Tunnetab, mängib mõttes läbi kõik variandid ja asub tegutsema. Läinud aastal küsis ta sussipäkapikult, kui pikk too on, ja päkapikk jättis vastuseks mõõdud. Nende järgi tüdruk nüüd viikingilaevast inspireeritud uhket savisängi meisterdabki.

Noorema tütre Suviga on teised lood. Kui ema liiga tuliseks läheb ja käib mööda kodu ringi nagu lõvi puuris, möirates iga rändlusse läinud soki, raamatu ja jubina pärast, kipub tema hakkama liiga heaks. Kas laps võib olla liiga hea? Ma arvan küll. See on laps, kes väldib konflikti, nähes, kuidas need tekivad ja hargnevad vanema õe ja ema vahel; kes asub varaküpselt diplomaadi rolli ja surub oma loomeimpulsid maha. Siis juhtubki nagu nüüd: ta istub savikuhja taga ja on liiga häbelik, et oma fantaasiaid järgida. Valib meisterdamiseks tassi, mida maininud olen. Tõsi, tass tuleb uhke – türkiissinise sanga otsas ilutseb hispaaniapunane linnuke ja puurib joojale küsivalt otsa.

Esmaspäev. Teisipäev. Kolmapäev. Neljapäev...

Lydia: “Emme, miks ma koduõppel pole?”

Lydia õpetaja Liisbet on ääretult ilus inimene, nii seest kui väljast. Ta on kannatlik, tark, soe, emalik, naerusuine, organiseeritud, intelligentne. Kallistab lapsi ega vea isiklikke muresid raske kotiga koolilauale. Ei usu, et mina nii oskaks. Tunnen iga päev, et võin oma lapse tema kätesse usaldada. Rahulolu koolist tunneb ka tütar ise. Aga siiski, millest see küsimus?

Tajun, et mu lapsest voogab mingi teistmoodi tung vabaduse poole, ja ma ei tea, kas minus on piisavalt julgust ise nii suurelt unistada. Unistada elust maal, loomade ja looduse keskel, omas rütmis, oma reeglite kohaselt. Koduseinad täis raamatuid ja pilte, käed täis töid, mida on vabadus valida, jalad täis vabadust minna – üle niidu, läbi metsa, allikale, mere äärde, seenele, kuuske tooma, linnupesi otsima, meisterdamiseks pilliroogu lõikama, oma lemmikuid ronimispuid tervitama. Umbes nii see esimeste aastate õppimine ju käia võiks, et areneks sirge seljaga vaba inimene, keda hilisemad mängu­reeglid ei hirmuta, kes võtab elu kui väljakutset ja iga päeva kui kingitust.

Mu tütar on väga arukas. Ta saab hästi aru, et ükski mu seni pobisetud vastustest pole ammendav, ja küsib sama küsimust aina uuesti. Nüüd juba pea iga päev. See sunnib mind sügavalt ise­endale otsa vaatama, oma uskumustele iseendast ja ümbritsevast maailmast.