Kui neile külla lähen, on Bianka vanima tütrega kodus, kuid kõik on täiesti vaikne. Võiks arvata, et kui 10aastane istub hääletult toanurgas, on tal käes mõni nutividin. Üllatun, nähes Sofiat süvenenult ja ennast­unustanult raamatu taga. “Ta on meil ju raamatu-junkie,” ohkab Bianka. Minu kulmukergituse peale lisab ta: “Vahel on ikka raske, kui laps ei söö ega suhtle, sest ei saa silmi raamatust.” Kokku on Sofia läbi lugenud 526 raamatut. See arv on perele hästi teada, sest 500. raamatu juures lubasid vanemad talle lõpuks nutitelefoni.

Suhted nutimaailmaga on perel seni vägagi kontrolli all. Püha Miikaeli koolis, kus Sofia õpib, on nutitelefonid keelatud ja ta pole suurt huvi välja näidanudki. Nüüdki, kui tal on “nutikas”, jääb see pigem lauale vedelema. Ka Bianka ise ostis esimese nutitelefoni alles mõni aasta tagasi ja, olles märganud, kuidas see tõesti endasse neelab, otsustas seda laste haardeulatusest võimalikult pikalt eemal hoida.

“Millised raamatud sulle meeldivad?” küsin Sofialt.

“Paksud,” vastab ta.

Ma ei jäta jonni ja uurin, mille järgi Sofia raamatukogus teoseid valib. Saan vastuseks, et kaane järgi. Samuti on neil raamatusõltlastest sõbrannadega tekkinud võrgustik, kus väärt kirjandus kalli vahetuskaubana liigub. Lemmikuna toob Sofia välja Astrid Lindgreni elulooromaani “Pikk-pikk teekond”, mida ta emalegi soovitas.

Meie vestluse ajal tõuseb Sofia laua tagant ja suundub teise tuppa – raske on ju lugemisele keskenduda, kui kõrval jutustatakse. Kolme lapse ema Bianka pole sugugi nii vaikne kui Sofia. “Ütle mulle, kui liiga palju räägin,” poetab ta.