Arthur, mitte “kartul”
Neljanda poja emaks saanud tšellist Silvia Ilves juhatab kodus tõelist meesteväge ja naljatab, et noorem generatsioon saab teha bändi The Ilves Brothers.
Kuidas sul sellise meesteväega elu läheb?
Silvia: Vahepeal lähevad muidugi närvid krussi. Poisid – kaheksane Stefan, kuuene Tristan ja kahene Christopher – on kõik omaette isiksused ning vahel on nii, et muna õpetab kana. Nad on nii terased! Ei mäleta, et ise oleksin lapsena nõnda terane olnud. Kasvasin peres, kus ema loobus karjäärist ja elas ainult lastele. Ma ei saa kunagi sama tubliks kui tema, teen muid asju ka. Aga poisid on poisid, nendega ongi teistmoodi.
Kui palju praegu muusikutööd teed?
Silvia: Ma ei ole nii palju kohustusi endale enam võtnud, püüan olla targem kui siis, kui sündis kolmas poeg. Tegelen rohkem enda ja beebiga, muidu tekivad terviseprobleemid. Kui Christopher sündis, tuli kohe jõulutuur – esinemised üle päeva või iga päev. Beebi oli viiepäevasena Estonia kontserdimajas kaasas. Siiski plaanin ka nüüd peagi ERSOsse tööle naasta. Ma juba loomult ei saa nii, et midagi ei tee ja olen ainult lastega. Ilmselt töötaks ma siis lastega üle: poistel hakkaks metsik klaveri- ja tšelloharjutamine.
Teil on maja pidevalt muusikat täis. Kes mis pilli mängib?
Silvia: Stefan mängib teist aastat klaverit ja läheb varsti konkursile. Tristan alustas tšelloõpinguid, tema käib lasteaias ja läheb sügisel kooli. Sellega on ka toimetamist, et kooliks valmistuda. Mina mängin tšellot siis, kui kõigil teistel on pillid harjutatud ja muud asjad tehtud.
Milline teie argipäev välja näeb?
Jaak: Kui Silvia ei pea kuskile minema, toimetab ta beebi Arthuriga kodus. Kui tal on vaja välja minna, läheb Arthur kaasa või jääb minuga – oleneb, kui kaua peab ema eemal olema.
