Beebile toit näpu vahele

“Olime Ruubinile näputoitu pakkudes valmis selleks, et ees ootavad juustesse kleepuvad makaronid ja lendavad lihapallid. Õnneks polnud segadus üldse nii suur ja lapsel oli rõõmu palju,” kirjutab Anett Kutti (30), armastatud näputoidublogi* autor.

Olin kogu aeg arvanud, et beebi lisatoit tähendab püreesid ja lusikaga söötmist. Seda ajani, kui lugesin Pere ja Kodu eriväljaandest Beebi näputoitumisest ning hankisin Gill Rapley ja Tracey Murketti eesti keeldegi tõlgitud raamatu “Näputoit”. Ideel tundus olevat jumet! Mulle meeldis mõte usaldada last, pakkuda talle söömiseks stressivaba ja mängulist õhkkonda ning lasta tal endal toidukoguseid valida. Rinnapiima saades on ju laps see, kes kontrollib, kui palju ta sööb. Miks peaksin selle vabaduse talt ära võtma, kui päristoitu andma hakkan?

Olime abikaasaga näputoiduideest lummatud. Lugesime ingliskeelseid materjale, otsisime tervislikke retsepte ja soetasime vajalikud abivahendid.

Süüa on põnev

Iseenesest pole näputoitumises ju miskit uut. Jõuliselt hakkas püreedele alternatiivi pakkuv näputoit ehk baby led weaning aga Inglismaal ja mujal levima aastast 2008, pärast Gill Rapley ja Tracey Murketti teost. Autorid selgitavad raamatus, kuidas näputoitumise põhimõtteks on, et lased lapsel endal valida, kas, mida ja kui palju ta sööb. Jätad vahele püreede söötmise lusikaga ning pakud põnnile ilma soola ja suhkruta tehtud, ent põnevalt maitsestatud tükilist toitu, mida ülejäänud peregi sööb.

Nii õpib beebi kõigepealt toitu mäluma (toit peab olema algul hästi pehme) ja alles siis neelama. Areneb käeosavus ja ta tutvub eri teks­tuuridega. Kuna lapsel on põnev süüa, jäävad ära toidustreigid, mida püreega harjunutel tüki­toidule üle minnes ette tuleb. Mulle kerkis silme ette pilt vanemast, kes püüab meele­heitlikult multikaga meelitades põnnile süüa anda, ja mõtlesin: lõpuks peavad kõik lapsed õppima tükilist toitu sööma, miks mitte sellega kohe alustada?

Esimeste kuude menüü

Andsime Ruubinile (1 a 2 k) näputoitu esimest korda, kui ta oli kuus kuud vana. Poiss hakkas kohe selle vastu huvi tundma ja vaikselt ka sööma. Kogused olid algul muidugi tagasihoidlikud – püreesid söövate laste portsudega neid võrrelda ei saa. Peagi aga isu kasvas ja ta hakkas üha tugevama tekstuuriga toite mäluma. Väiksed käed muutusid osavamaks ning ta õppis veetopsi haarama ja sellest jooma.