Olime abikaasaga näputoiduideest lummatud. Lugesime ingliskeelseid materjale, otsisime tervislikke retsepte ja soetasime vajalikud abivahendid.

Süüa on põnev

Iseenesest pole näputoitumises ju miskit uut. Jõuliselt hakkas püreedele alternatiivi pakkuv näputoit ehk baby led weaning aga Inglismaal ja mujal levima aastast 2008, pärast Gill Rapley ja Tracey Murketti teost. Autorid selgitavad raamatus, kuidas näputoitumise põhimõtteks on, et lased lapsel endal valida, kas, mida ja kui palju ta sööb. Jätad vahele püreede söötmise lusikaga ning pakud põnnile ilma soola ja suhkruta tehtud, ent põnevalt maitsestatud tükilist toitu, mida ülejäänud peregi sööb.

Nii õpib beebi kõigepealt toitu mäluma (toit peab olema algul hästi pehme) ja alles siis neelama. Areneb käeosavus ja ta tutvub eri teks­tuuridega. Kuna lapsel on põnev süüa, jäävad ära toidustreigid, mida püreega harjunutel tüki­toidule üle minnes ette tuleb. Mulle kerkis silme ette pilt vanemast, kes püüab meele­heitlikult multikaga meelitades põnnile süüa anda, ja mõtlesin: lõpuks peavad kõik lapsed õppima tükilist toitu sööma, miks mitte sellega kohe alustada?

Esimeste kuude menüü

Andsime Ruubinile (1 a 2 k) näputoitu esimest korda, kui ta oli kuus kuud vana. Poiss hakkas kohe selle vastu huvi tundma ja vaikselt ka sööma. Kogused olid algul muidugi tagasihoidlikud – püreesid söövate laste portsudega neid võrrelda ei saa. Peagi aga isu kasvas ja ta hakkas üha tugevama tekstuuriga toite mäluma. Väiksed käed muutusid osavamaks ning ta õppis veetopsi haarama ja sellest jooma.