Et Brigita õpib Viljandi Kultuuriakadeemias huvijuhiks-loovtegevuse õpetajaks, töötab Tartu noortekeskuses ja annab kontserte, on vingerpussid tütrele patsi punumisel muidugi tühiasi. On palju keerulisemaid olukordi, millele on vaja lahendus leida!

Saame kokku ühes Tartu kaubanduskeskuses. Loore jalutab mööda koridore kõiketeadja pilguga, justkui kiirgaks tema peos oleva üks­sarviku sädelevatest kapjadest mingit müstilist infot, millest vaid tema aru saab. “Tädi, lill, mõmmmmi!” kommenteerib ta kõike, mis teele ette jääb. Sihikindlad sammud takerduvad loetelust viimast nähes, suule ilmub muie – Loore läheb “asendusvanaema” ehk Brigita parima sõbranna emaga suure mõmmi taha mängutuppa, kuni meie juttu ajame.

Öötundide arvelt

“Olen otsustanud, et ma ei tee midagi lapse arvelt,” tunnistab Brigita. “Seega – kui ma ei jõua päevasel ajal oma plaane lapsega toimetamise kõrvalt joonel hoida, on oodata tegusaid öötunde või ei käi ma kaks kuud sõbrannadega väljas. Ma väga väärtustan pingevaba aega Loorega.” Brigita juttu saatev siiras ja hell naeratus väljendab rohkemgi kui tema senised sotsiaalmeedia­postitused. Ema-tütar naudivad tõesti koos­olemist, igal pool!

“Ma olen ise kasvanud peres, kus tööeetika oli hästi paigas. Mu ema on megatöökas ja isa samuti. See tekitas lapsena minus küsimuse: kuhu siis mina jään? Olen palju mõelnud, kuidas tahaks, et Loore mind näeks – kas nii, et olen väga töökas, aga samal ajal talle aega ei leia? Minu jaoks pole see mingi võimalus, tütar on kõige tähtsam! Lapsed kasvavad ju ruttu: alles Looregi sündis, juba sügisel läheb lasteaeda.”

Brigita unistab, et oskaks aega ja elu planeerida nii, et kogu aeg ei oleks kiire-kiire-kiire. Praegu see veel vaid unistus ongi. Ta tunnistab, et on endale päris palju asju kuhjanud. Aeg-ajalt tikub pähe mõte: ehk polegi praegu õpinguteks õige aeg? Samas oli esimene õppeaasta Viljandis edukas. Õppimisega pole Brigital kunagi probleeme olnud, ka gümnaasiumi ajal ootas ta vaheaja lõpus küüsi närides 1. septembrit. Nii et kuigi Viljandis tarkust taga ajades on tal ka pingeid ja unetuid öid, naudib Brigita koolitöid ja armastab enda sõnul “süstemaatiliselt teadmisi omandades uusi tööriistakaste hankida”.

Huvijuhiks õppides on ta ka enda kohta palju teada saanud. “Noortega tegutsedes pead iseendaga väga sina peal olema, et sa üldse oleks võimeline eeskujuks või toeks olema,” sõnab Brigita. Samuti väärtustab ta koolist saadud tarkusi, mis tulevad abiks tütre kasvatamisel.

Septembrist käivad ema ja tütar koos tööl Tartu noortekeskuses Aeg-Ruum. Algul oli Loore kõhukotis, kui ema noortega toimetas. Enamasti magab tirts Brigita tööajast kolm tundi akna taga vankris. “Ta on mu töö juures ärkvel kokku kõva kaks tundi, mil ta naudib sealset möllu, ja noored väga hoiavad teda. Siiralt liigutav vaatepilt minu jaoks!” kirjeldab Brigita. Kui algul tegi ta keskuses tööd täiskohaga, siis lihtne matemaatika näitas, et kooli kõrvalt nii palju aega ei jagu, ja praegu käib ta seal neli päeva nädalas.

Keerulised valikud

Brigita ei varja, et tal on seljataga rasked ajad – eks suureks kasvada ja oma rada leida ongi keeruline. Samas lisab ta tõrvapurki ohtralt mett: “Kui niimoodi jagada, et on rasked ajad ja head ajad, võib öelda, et iga poole aasta tagant on raske aeg. Küsimus on, kuidas sa ise selle peale vaatad. Millegi kallal on norida alati. Tuleb leida halvas head: ju siis oli vaja need asjad läbi kogeda.”

Räägime sellest, kuidas Brigita taipas gümnaasiumi lõpetamise päeval teravalt, et nüüdsest alates ei ütle keegi, mida edasi tegema pead. Kuidas ta siis Tartu Tervishoiu Kõrgkoolis kaks kuud füsioterapeudiks õppis ja aru sai, et on valinud totaalselt vale eriala. Kuidas ta 20aastaselt jäi lapse­ootele. Täielik erand! Täna­päeval valib suurem osa Eesti noori naisi esmalt hea hariduse, eduka karjääri ja alles siis, kui aega jääb, tulevad lapsed. Kui üldse...