Brüssel – linn, kus igaüks jääb endaks
Brüsseli Saint-Josse-ten-Noode’i linnaosas elab poolteistsada rahvust. Ka Airis Meieri (41) pere on multikulti ja nende kodus räägitakse kolme keelt.
Tartus eripedagoogikat ja psühholoogiat, hiljem Berliinis strateegilise kommunikatsiooni juhtimist õppinud tartlane Airis on kooliajast saadik olnud ühiskondlikult aktiivne tüüp. Ta töötas nägemis- ja vaimupuudega laste kasvatajana, hiljem keskkonnateadlikkuse projektidega ja edendas noorte osalust poliitikas. Kui Eesti liitus Euroopa Liiduga, kandideeris Airis tööle Brüsselisse, europarlamendi liberaalide ja demokraatide fraktsiooni poliitilise nõuniku kohale, ja võitiski konkursi. Praegu on tema valdkonnad kultuur, haridus, noored ja sport.
Viis aastat pärast Airise Belgiasse kolimist sündis Matis (10) ja siis Lenno (9). Airise ja poiste isa kooselu paraku ei sujunud ja pärast ladinaameerikalikku draamat mindi lahku. Vallalisena veedetud ajal leidis Airis tuge vanast sõbrast Philipp Hansenist (41). Mees meenutab, kui atraktiivne Airis talle tundus: “Ta vitaalsus on positiivses mõttes nakkav ja ta on sihikindel kõiges, mida teeb. Ta on keskpärasusest kaugel!” Uue suhtega nad siiski ei kiirustanud ja Airis jutustab: “Eks hiilimist oli ikka tükk aega. Me ei tahtnud poiste pärast otsuseid ülepeakaela teha.”
Kärgpere sünd
Sakslasest Philipp töötab Euroopa liberaalide peakontoris, kus tutvuski Airisega. Philipp, kes ise suurest perest ei unistanud, jutustab Airise perre sulandumisest: “Võtsin aega, et õppida austama ning mõistma laste harjumusi ja ootusi, mis olid välja kujunenud enne, kui mina nendega kohtusin. Meil on nüüdseks palju ühist, aga mul on tulnud nuputada, kuidas oma ideid nende haridusse ja kasvatusse põimida.”
