Eksperiment: meie jah-päev

Otsustasin teha ühe päeva, mil sõnadel “ei”, “oota” või “hiljem” pole meie kodus kohta ja proovin oma kolme lapse soovidele vastata jaatavalt. Samal ajal kartsin juba eos, et veedame tütardega päeva printsessikleitides komme süües ja multikaid vaadates.

Ma pean end üsna tavapäraseks emaks. Kus vaja, seal keelan. Kus vaja, seal aitan. Mõnikord valmistan lõuna­sööki terve hommiku, teinekord pakun välja hoopis võileivad. Üritan olla olemas. Päriselt olemas, mitte ühe silmaga nutifoniekraani taga. Üritan lastega mängida. Aga mõnikord lipsab ka minu sisse mugavus. Mugavus, mis paneb mind ütlema “ei” või “oota” või “hiljem”.

Muidugi ei saa ma ajal, kui pliidi taga askeldamine pooleli, minna lauamängu mängima. Või noh, saan, aga siis riskime kõik söetükkide söömisega. Samuti – kui olen juba terve päeva vapra sõdurina mänginud, lõbustanud, koristanud, küpsetanud, töötanud, veel koristanud ja veel lõbustanud ning soovin lõpuks puhkehetke, on üks “palun oota” omal kohal. Aga praegu räägin ma “mugavusootamisest”. Hetkedest, kui mul tegelikult on jaksu ja aega. Niisiis otsustasin teha ühe päeva, mil keeldumis­sõnadel pole meie nelja seina vahel ruumi.

On hommik. Ma pole üldse hommiku­inimene ja ärkamine on mu vaevaliste tegevuste nime­kirjas kindlasti esikolmikus. Natuke liiga vara ilmub mu külje alla soe keha, juuksed sassi magatud nagu Kunksmooril ta halvimatel päevadel. “Emme, hakkame sööma!” kutsub neljase Ella vaikne lapsehääl. Kuigi iga rakk mu kehas tahab jääda asendisse, milles olen, vasardab peas ise­endale antud lubadus öelda “jah”.

Avan külmikuukse ja uurin, mida üks näljane laps­inimene sel hommikul süüa võiks tahta. Enne kui ta jõuab suu avada, kostab trepilt ühe teise ja natuke vanema lapsinimese hääl. Äsja kuuendat sünnipäeva tähistanud Eileen uurib, kas saaks ehk vaarikamoosiga croissant’i. Väiksem õde noogutab agaralt kaasa.

Külmikus mul mõistagi ühtki croissant’i pole. Jah-­päevast pole lapsed teadlikud ja tavaliselt soovivad hommikuti putru või võileiba. Või putru võileivaga. Ei tea, kas nad tunnetasid ära, et täna võib piire nihutada? Manan näole entusiastliku ilme ja astun kerge ohkega tennistesse. Pagariäri on õnneks sama hoone küljes, milles elame. Täpselt nelja minuti pärast olen tagasi värskete croissant’idega. Ise hinge kinni hoides, et lastel vahepeal uusi tahtmisi tekkinud poleks.

Ei ja veel kord ei!

“Emme?” alustab mu kergelt punapäine tütar veidi hiljem, “kas me õue palli mängima võime minna?” Vaatan kella ja pean võtma hetke, et mõelda. Ma töötan osaajaga kodus. See on suurepärane, sest nii saan olla rohkem lastega, näha neid kasvamas. Ühtlasi nõuab see ka parajat enese­distsipliini ja graafikut, et ree peal püsida. Just sel hetkel, kui üks väike inimene juba mõtteliselt botaseid jalga paneb, tahan mina tegelikult tööd teha.

Heidan kiire pilgu elektroonilisse postkasti – kõik, mis vaja, on vastatud. Tuletan endale meelde, et on jah-päev ja tegelikult pole vahet, kas üks töö saab tehtud nüüd ja kohe või mõni tund hiljem. Peaasi, et saab. Äratan ka meie kolmanda laps­inimese, peaaegu kahese Eloise’i, söödan temalegi kohalike lemmik-kondiitritoodet sisse (me elame laste prantslasest isaga Prantsusmaal) ja olemegi vuhinal toast väljas.