Foto: Hele-Mai Alamaa
“Emme, mis on su elu õnnelikem päev?” küsis ühel laupäevahommikul mu käest Sonja. Esiti oleks tahtnud muidugi öelda, et juba see teeb päeva õnnelikuks, kui su 17aastane tütar sind endiselt emmeks nimetab, aga tegelikult polegi elu parimat päeva meenutada nii lihtne.

Hakkasin tagasi mõtlema kõikidele suursündmustele oma elus ja tuleb tõdeda, et igale väga õnnelikule hetkele on eelnenud pikk ja piinarikas periood. Kõige parem näide on muidugi laste sünd. Nende ilmaletulek on kahtlemata üks elu tipphetki, ent kui küsida, kas ma tahaks seda protsessi vabatahtlikult uuesti kogeda, vastaks viisakalt: “Tänan, ei!” Nagu mu sõbranna pärast teise lapse tulekut tunnistas, siis sünnitusvaludes ahastas ta, kuidas ta küll sai nii loll olla ja teist korda sama reha otsa astus.

Niisama suurt rõõmutunnet on pakkunud kõiksugu koolide lõpud, olgu see siis põhi-, kesk-, üli- või autokool. Kõikidele nendele eufoorilistele kogemustele on eelnenud aga pikad eksamiperioodid, millest rääkivad õudusunenäod ei lõpe ka mitukümmend aastat hiljem. “Laura, vastama!” põrnitseb üle prilliääre mu lillaks toonitud juustega emakeeleõpetaja ning unes avastan, et lisaks tegemata kodutööle olen unustanud hommikul ka riided selga panna. Heal juhul teed mingil hetkel voodis väherdes silmad lahti, halvemal juhul kestab see õudus hommikuni. Või siis ülikooli lõputöö kaitsmine, enne mida kaalusin tõsimeeli, kas murda tahtlikult käeluu.

Abiellumisest ei hakka ma rääkimagi. Kuigi käisime registreerimas vaid perekeskis ning õhtul korraldasime väga väikeses seltskonnas pidusöögi, oli kogu see päev paras stressipundar. Kui oleksime veel suured pulmad korraldanud, oleksin ilmselt kümme korda Roberti peale põhjuseta vihastanud ning lõpuks kuskil nurga taga paar pisarat poetanud.