Illustratsioon: Kristel Karp
“Meie peres on kolmeaastane tütar ja viiene poeg. Algusest peale on meil olnud tõsiseid probleeme suhetes minu emaga, aga nüüd on asi eriti hulluks läinud,” kirjutab Krista (29).

Meil on mured vanaemaga. Minu ema arust teeme me mehega laste­kasvatuses nii paljusid asju halvasti, et iga­päevased vaidlused sel teemal on mind väga ära väsitanud. Algul püüdsin rääkida, miks meil on teatud põhimõtted, kuid mu ema ei võta seda kuulda, raiub oma tarkust ja toimib nii, nagu tema arust õige on. Minu lastega! See teeb mulle väga haiget ja pahameel aina kasvab.

Vanavanemate juures saab laps olla teleka ees täpselt nii palju, kui ise tahab. Mingi hetk muutub tütar nutuseks ning siis ema helistab, et lapsel on igatsus ema-isa järele ja ta tuleb kohe koju viia. Mina aga tean, et tüdruk ootas väga vanaema-vanaisa juurde minekut. Telekas teebki lapsed närviliseks ja väsitab neid. Aga eks ma siis jätan oma asjad sinnapaika ning lähen lastele järele, mis mul muud üle jääb.

Teine näide: vanaema meelest tänapäevane jope ei kõlba kuhugi, see on liiga õhuke ja sellepärast laps jääbki tihti haigeks ega saa lasteaias käia. Seletus, et tänapäeva joped ongi õhemad, olles samas väga tuule- ja vihmakindlad, teda ei veena. Ema vastu, et mina polnud küll lapsena nii tihti haige, ju siis ikka olid riided paremad ja laps ei külmetunud nii kergelt.

Tagatipuks on mu lapsed tema meelest liiga jonnakad ja kaklevad palju. Ühelt poolt heidab ema mulle ette, et meie lapsed on ära hellitatud, teisalt, et neil on liiga palju piiranguid ja see muudab nad närviliseks. Võiksingi jääda näiteid tooma. Tegelikult tean, et ta armastab mind ja ka lapselapsi, aga miks ta end üldse tagasi hoida ei suuda ega aktsepteeri mind emana, jääb arusaamatuks. Vahel tunnen, et ei tahagi enam temaga suhelda, kuid samas jääks siis nii suur osa puudu meie elust.

Selles rubriigis vastab su murele pereterapeut ja kolme lapse ema Triin Kahre.

kirjast saan aru, et su emal on sinu pere elus oluline roll. Tegelikult on see suurepärane, kui on olemas side oma päritoluperega, sest just see on sageli üks tähtsamaid tugivõrgustikke, mis meid iga­päevases toimetamises aidata võib. Paraku on nii, et oma vanemate jaoks jääme siiski elu lõpuni lasteks, mistõttu nad võivad üritada meid õpetada ja suunata, adumata, et see tekitab meis abitust ja ängi. Nad hoolivad, kuid väljendavad seda moel, mis meile kõlab kaeblemise ja õiendamisena. Nad tahavad aidata, kuid tegelikkuses kipuvad sekkuma ja meid endast eemale lükkama.

Lastekasvatus on üks nendest valdkondadest, millest paljud arvavad teadvat kõike kõige paremini ja vanavanemad pole siin mingi erand. Kuna sageli näevad nad oma lapselapsi (ja lapsi) palju harvem, kui nad sooviksid, tahavad nad olla just need kõige paremad vanavanemad, lastes lastel teha asju, mida nad kodus teha ei saa, või minnes mööda reeglitest, mis kodus kehtivad. Selge see, et kui seda juhtub vahel ja selles pole midagi häirivat, pole mõtet seda suure kella külge panna. Kui aga sellised olukorrad tekivad pidevalt ja hakkavad segama sinu pere igapäevaelu, tuleb midagi ette võtta.

Head ja halvad lahendused

Mida siis teha? On mitu varianti. Üks võimalus on tõepoolest vanavanematega suhted katkestada ehk siis enam mitte helistada, lapsi oma vanemate juurde viia ega neid endale külla kutsuda. Paraku pole selline lahendus väga täiskasvanulik, sest see tegelikult ei lahenda probleemi, vaid on pigem põgenemine selle eest. Lisaks on see laste karistamine, jättes nad ilma vanavanematest, kellega suhete kujunemine peaks algama juba varases lapseeas ja kellega suhtlemiseks neil on õigus. Samuti on see iseenda karistamine, jättes end ilma tugivõrgustikust. Pealegi põhjustab selline suhete katkestamine meis valu ja igatsust, mida me võib-olla ei taha endale tunnistada, kuid mis võib aastateks meid mõjutama jääda. Seega seda lahendusvarianti ei soovita küll kellelegi.

Teine võimalus on olukorraga leppida, mis tähendab, et aktsepteerid neid reegleid ja nõudmisi, mida vanavanemad kehtestavad. Sisemuses tunned, et nii ei ole õige või tahaks oma lapse eest seista, kuid samas midagi ette ka ei võta. Enamasti tehakse seda selleks, et mitte vanematega tülli minna ja neid ärritada, adumata, et tegelikult põhjustab selline lahendus meis endis palju sisemist rahulolematust ja pahameelt. Ajapikku võib see kasvada palju intensiivsemaks emotsiooniks, nagu näiteks viha, mis ühel hetkel plahvatab.

Lisaks tekib sellistel puhkudel lastes segadus, kes ikkagi lapsevanema rollis on ja kes reeglid kehtestab. Sageli on see soodne pinnas, et õppida mitme poole vahel manipuleerima – “Vanaema lubab, aga sina ei luba!”. Tagajärg on see, et meie kui vanemate autoriteet on õõnestatud ja seda tunnetavad ka lapsed. Nii nagu suhete katkestamine pole väga jätkusuutlik lahendus, pole seda ka vanavanemate pideva sekkumise aktsepteerimine.

Õigus oma elule

Mida siis oleks mõistlik teha? Pere edukaks toimimiseks on vaja, et põlvkondade vahelised piirid oleksid selgelt defineeritud. See tähendab, et on selge, kes vanemate rollis toimetab, reegleid paika paneb ja lastega seotud tähtsaid otsuseid langetab. Tavaliselt on selleks abikaasad, kes lisaks paarile moodustavad ka nn vanemate meeskonna. Ehk siis just teie olete need, kellel lasub vastutus pere heaolu eest. Seega on oluline, et teeksite vanematena omavahel koostööd, arutaksite ja lepiksite kokku, mis on teie peres tähtis, millised reeglid võiksid kehtida ja kuidas lastega toimetada. Kui vanavanemad kipuvad liigselt teie pereellu sekkuma, tuleks teil sel teemal esmalt mehega omavahel rääkida ja proovida koos lahendusi leida.