Vasakul Merike koos Uku Oskari, Siim Ruubeli, Niilo Rudolfi ja Marta Liisaga. Paremal Riina koos Johannes Mardi (ees), Miia Laura, Mari Elli ja Henri Kristjaniga. Foto: Hele-Mai Alamaa
Reageeri enne, kui kärsahais juba õhus, teavad naised, kes on emana läbi põlenud või olnud selle äärel. Seda ennetada pole aga sugugi käkitegu.

Nelja lapse ema Riina Hanso (34) tunnistab kohe vestluse algul ausalt, et tema on läbipõlemisskaalal parasjagu üsna põhjas – kümnepalli­süsteemis umbes üheksa peal. Teine nelja lapse ema, Merike Metsala-Niglas (44), on juba vähehaaval hakanud pinna poole liikuma. Tema on mõne pügala võrra paremas seisus – kuue peal, kuid läinud suvel oli temalgi üheksa käes. See oli siis, kui nende abi­kaasad Liivo ­Niglas (48) ja ­Hannes ­Hanso (47) ratastel Uhhuduuriga mööda ilma väntasid. “Kümme oleks ilmselt siis, kui tunneli lõpus enam üldse valgust poleks. Nii hull pole õnneks veel olnud,” tõdevad naised.

“Elu nelja väikese lapsega ongi ekstreemselt väsitav,” tunnistab Riina otse­koheselt. Ta meenutab üht eelmise suve “unistuste rannapäeva” Saaremaal. “Juhtus nii, et ma ei saanudki endale rannariideid selga. Niipea kui liivaribale jõudsin, jooksis üks laps pea ees vette, teine pani lihtsalt plehku jne. Annan endale nüüd juba aru, et ma ei lähe randa lastega puhkama. See on töö. Me ammu enam ei puhka…” lausub Riina veidi nukralt, jätkates pool tooni optimistlikumalt: “Ooojaaa, aga ma mäletan mullu suvest siiski ka päeva, kui sain ihu­üksinda poolteist tundi rannas olla. Tõsi, see oli ka ainus kord, sest Mardikas (aastane Johannes Mart – toim) on veel rinnalaps.”

Puhkust pole

Merike oli läinud suvel üsna murdumise äärel. “Lasteaed ja kool olid kinni, mis tähendas, et kogu laste vaba aeg tuli minul sisustada. See võttis nii läbi! Tavaliselt teen suviti lisaks põhitööle giiditööd, mis on mu hobi ja aitab pingeid maandada. Kui sain aru, et seekord seda ei tule, sest Liivo on ära ja meil pole kedagi, kes lapsi hoiaks, läks tuju nulli. Ja siis ma lihtsalt otsustasin – läheme lastega reisima Lõuna-Eestisse. Kuhugi, kus on tuttavaid, kes saavad natukenegi lapsi vaadata,” meenutab ta. Ehkki Merike väga kartis minna, osutus see ülimalt toredaks reisiks, ning ehkki ta oli tagasi tulles väsinud, oli tal väga hea tunne, et nad saatsid midagi koos korda. “See toitis ka enda hinge!”

Naine tunnistab, et aastaid tagasi, kui lapsi oli vähem, mõtles ta vahel isegi, et üksi on lastega kergem – võtad ise vastutuse ja teed täpselt nii, nagu sulle sobib. “Aga nüüd mõtlen, et nii hea ikka, et mees ka on. Logistikat korraldada, lapsi riidesse panna, magamata öid ja vastutust jagada on kahe peale palju-palju lihtsam.”