Hele-Mai Alamaa
“Seda aega ma enam tagasi ei tahaks, kui keegi mind kodus ei oodanud,” tunnistab kahese Ella ema Liisi Koikson (35). “Ma ei ole leidnud üles seda lülitit, et nautida jälle päevi, mis on töid-tegemisi täis.”

Jooksen Liisiga kohtuma suures hilinemishirmus. Jõuan ta kodukanti Kalamajja, astun kohvikusse Tiks, vaatan ringi... ja avastan, et olen üksi. Liisi jõuab kohale viis minutit hiljem ja sammub sisse, näol pisut murelik ilme. Kohe, kui jutustama hakkame, selgub aga, et ilme on petlik.

Alustame tseremoonitsemata teemast, mida Liisi avalikkuse ees avanud pole: kas see, kuidas Liisi kujutas ette emadust, on reaalsusest väga erinev? “Eks ma kartsin seda teadmatust emaks saamise ees nagu paljud naised,” möönab Liisi. “Tundus nii suur asi, et üks väike inimene on sinu vastutusel.”

Praeguseks on seis muutunud. Peale selle, et Liisi enesekindlus emana on kasvanud, on hoiakudki teised. Alates Liisi kunagisest mõttest, et tema tütar küll ei hakka roosat kandma. “Aga nüüd vaatan, et roosa sobib talle nii hästi. Lõpuks hakkasin ka ise esimest korda elus roosat kandma,” naerab ta. Ja lisab, et ega seda varem polegi võimalik ette kujutada, kui seletamatu ja tingimusteta armastus valitseb ema ja lapse vahel.

Udupea kuulsus


Küsin Liisilt otse: kas sullegi tahtsid kõik hirmsasti nõu anda, kui emaks said? “No kuna mul on kergelt udupea kuulsus, hakkasin üks hetk ennastki veenma, et ma seda olen,” ütleb Liisi. “Kui aga sünnitusega hakkama sain, lõin endale rusikaga vastu rinda, et suutsin valuvaigistiteta lõpuni välja vedada. Tundsin seda naiseks olemise maagiat nii tugevalt.”

Nüüd tajub ta emainstinktiga, mis on õige või vale, ja lihtsalt usaldab seda tunnet. “Üks tore inimene ütles mulle, kui veel rase olin, et kõik, mida laps lõpuks vajab, on emaarmastus. Ja sellest minu laps kindlasti ilma ei ole. Pigem ütleb: emme, ei musita enam!”

Kui Liisi ja ta rootslasest elukaaslane ­Christian (35) lapse sünniks valmistusid, võttis naine endale abiks sünnitoetaja, doula Karita Mikko. See oli riiklikus haiglas suureks toeks, et keegi jälgis sünnitust kogu aeg, sellal kui kohalikud ämmaemandad käisid aeg-ajalt ja vahetusid muudkui. Liisi meenutab, kuidas Karita saatis talle videoid ekstaatilistest sünnitustest, kus naised tõid beebi ilmale kodus, rahus ja õnne­tundes. Ka paar sõbrannat, kes vahetult enne Liisit sünnitasid, said lapsed kätte paari tunniga.

Liisi valutas aga kodus päris pikalt, hommikust saati. “Kui sel detsembriõhtul lõpuks haiglasse sõitsime, olin juba tagaistmel käpakil, et nüüd kohe hakkab juhtuma. Haiglas liftiga üles sõites lahvatasid pisarad – olukord nõudis kogu keskendumise ja jõu,” meenub talle kõik elavalt. “Lootus, et kaks tundi ja valmis, ei pidanud aga minu puhul paika. Valud olid üks hetk nii suured, et ootasin aina: kas nüüd? Ja siis olin vannis ja kuulsin nagu vati seest, kuidas ämmaemand tuleb ja ütleb: “Aa, no siin on veel rahulikult aega. Ma tulen paari tunni pärast tagasi.” “Issand jumal, paari tunni pärast!” naerab Liisi tagantjärele.