Hugo oligi saanud katsikukingiks silikoonist näpuharja. Pärast esimeste kikude tulekut oli hambapesu päris tore, kuuesekundiline punkt tema igaõhtustele ilurituaalidele. Ent siis võtsid pisikesed hambad võimust: hari ei saanud enam suus korda luua, kuna igemele aina lisanduvate valgete täppidega oli seda vaja närida ja hammustada. Ema või isa sõrm koos näpuharjaga väljus nii mõnigi kord poisi suust karjatuse saatel kiiremini, kui sinna sisenenud oli – mis vihastas lapse omakorda lõplikult välja.

Seda kõike kõrvalt nähes ostsid Hugo õed Marie (8) ja Eliise (10) väikevennale tavalise, harjastega sinise hambaharja. Sellega oli tore mängida, aga vot suhu panna poiss seda ei tahtnud.

Kuuse alt leidis Hugo jõululaupäeval elektrihambaharja, ent pesutuju jäi jõulutaadil ikka pakki panemata. Üleüldse ei meeldinud poisile, kui tema suu poolegi vaadati. Nii teadsime selleks ajaks, et aastasel pojal on suus umbestäpselt 10–12 hammast. Kõik ta huulte taga toimuv oli üsna ähmane ja tume ala. Hambapesu ei kannatanud Hugo üldse.

Pesuga sõbraks aegamööda

Hambaarst ja raamatu “Piraadipoiss Peedu ja Hambaämblik” autor Britta Jürgenson (34) mõistab mu muret hästi. Tema peres kasvab kolm poega: Heron (9), Hans (4) ja Ats (2). “Kahe esimese lapsega läks meil hambapesu ludinal. Nii kippusingi mõtlema, et kui hästi tahta ja harjutada, teevad kõik lapsed suu lahti ja lasevad hambaid pesta. Aga sündis kolmas poeg ja mu arvamus muutus,” muigab ta.

Kuigi hambapesu polnud Atsi lemmiktegevus, meeldis õnneks ka talle vannitoas harja ja veega solberdada, mis on juba osa võitu. Britta sõnul on edasiminek seegi, kui laps on nõus harja ise suhu panema, närima ja seda lutsutama. Tähtis on, et varakult tekiks harjumus, et hambahari käib suhu iga päev. Küll siis peagi on laps nõus ka sellega, et sina ta hambaid natuke puhastad.