Marili tragi ja nutikas tütar Linda oli juba lasteaia viimasel aastal iseseisev, suhtles kenasti ja sai eri olukordades hästi hakkama. Hele-Mai Alamaa
Lasteaed kinnitas, et laps on kooliküps, kuid kohe 1. klassis ilmnes, et päris nii see pole. Kas tasub vaid lasteaia hinnangule lootma jääda?

Marili Rooba (40) tragi ja nutikas tütar Linda (8) oli lasteaiast saadud koolivalmiduse hinnangu järgi igati eakohaselt arenenud. Tüdruk oli iseseisev, suhtles kenasti ja sai eri olukordades hästi hakkama. Teadis, kuidas lahendada probleeme eakaaslastega – ta käis kiusamisvabas lasteaias –, tundis tähti ja oli käeliselt osav. Seega, paberite järgi oli Linda kooliküps mis kooliküps. Ta oli käinud heal meelel ka eelkoolis.

Siiski tekkis 1. klassis tõrge. Õigemini: näiliselt sujus kõik kenasti esimese õppeaasta kevadeni, kui Marilit tabas otse lagipähe tütre klassiõpetaja hinnang Linda teadmiste kohta – need olevat nii kehvad, et ta peaks jätkama õpinguid väike­klassis. Lugemisoskus oli arenenud esimesel õppeaastal minimaalselt.

“Nende kooli kodukord muutus poole aasta pealt – tundide algust tähistav koolikell kadus ja kodutöid enam ei antud, et muuta kool stressivabaks. Sellest hetkest katkes mul side lapse edasijõudmisega,” otsib Marili tagantjärele põhjusi. “E-koolist muidugi vaatasin, millega nad tunnis tegelesid, ent kuna Lindal olid alati kõik ülesanded vihikus tehtud ja hindeid 1. klassis ei pandud, tundus kõik korras olevat.”

Marili tunnistab, et võib-olla pidanuks ta näpuga e-koolis järge ajades kodus lapse teadmisi kontrollima, aga ta usaldas õpetajaid ega osanud kahtlustadagi, et asjad on kehvasti. “Olin kursis, et Linda käib logopeedirühmas, kuid lapse õpiraskuste kohta polnud meile koolist vähimatki tagasisidet tulnud.”

Nullklass oleks abiks

Kuid kas lasteaed andis tüdruku kooli­küpsusele adekvaatse hinnangu? Äkki saanuks juba enne kooli midagi ära teha, et 1. klassi raskusi ennetada? Marili usub, et viimasel lasteaia-aastal oleks vanematele suureks abiks, kui koolieelse rühma lapsi jälgiks aeg-ajalt eripedagoog, kes oskab märgata puudujääke, mis võiksid kooliminekul komistuskiviks saada. See on aga lasteaiati väga erinev. Ka eelkoolist ei pruugi abi olla, sest nemad kooliküpsusele hinnangut andma ei pea, tegu on sisuliselt kuluka huviringiga.

Marili arvates oleks kooliks valmistumisel abi ka nullklassist, mis meil kunagi oli ja paljudes riikides siiani omal moel toimib. Näiteks Inglismaal lähevad lapsed kooli nelja-aastaselt, kuigi algul on tegu pigem kohustusliku lasteaiaga. “Koolikeskkonnas tasapisi õppides ja koormust järk-järgult suurendades tekib lapsel varakult õpiharjumus ja vanem saab regulaarselt aimu, mis tasemel ta laps on,” usub Marili.

Last sügisel kooli saatvatele vanematele soovitab Marili ka seda, et ei lähtutaks kogemusest pere vanema lapsega. Tema sel kevadel 9. klassi lõpetava poja koolitee on kulgenud täiesti muretult ja seegi ehk uinutas ema. “Iga lapse puhul tuleks jälgida just tema võimekust, osata näha tema tugevaid ja nõrku külgi.”

Linda jaoks lahenes olukord tänu ema kiirele tegutsemisele siiski positiivselt. Vanemad leidsid tütrele pärast 1. klassi suveks eraõpetaja ning kuna nad nagunii kolisid, otsustasid panna tütre sügisest teise, uue kodukoha järgsesse kooli. Sealt öeldi Marilile, et Linda pole sugugi väikeklassi laps, vaid vajab lihtsalt lisaõpet, et lüngad täita. “Tal on praegu väga tore ja toetav klassijuhataja,” lausub Marili. Tüdruk käib pärast tunde õpiabirühmas ja teda jälgib eripedagoog, kellelt on ema saanud tagasi­sidet, et Linda töömälu vajab arendamist. Et seda paremini teha, pöördus Marili Rajaleidja keskusse, kus pakutakse õppenõustamisteenuseid.