Hinga ometi... nuta!

“Tütar nägi välja, nagu tahaks nutta, kuid oli vait ega hinganud. Sosistasin talle: hinga ometi... Ta tõmbus näost punaseks, kuid ei hakanud ikka hingama,” meenutab Marju hiljutist ehmatust.

Põlvalanna Marju (29) elas tütar Kaisa (1,5) paari kuu eest läbi kogemuse, mis oli nii ehmatav, et lõppes haiglas ja lõi ema emotsionaalselt täiesti rivist välja.

“Olime mu vennal külas – kõik oli korras, lapsed mängisid. Kaisa jooksis teistega mööda koridori, kui äkki kukkus tasasel põrandal pikali ja hakkas hetkeks nutma. Kui läksin last lohutama, oli ta kägaras maas, nägu põrandasse surutud, kuid häält ei teinud. Võtsin ta sülle, ent tütar oli ikka hääletu. Ta nägi välja, nagu tahaks nutta, kuid ei hinganud. Sattusin paanikasse,” meenutab ema.

Helena mõtles, et kuna laps oli äsja toidulauast tulnud, läks talle midagi kurku. Sestap viskas ta tütre üle enda jala ning hakkas teda seljale kopsima, sellal kui vennanaine helistas kiirabisse. Paraku koputused ei aidanud. Kaisa ei hakanud hingama, vaid vajus täiesti süldiks, silmad pahupidi.

Kiirabi seitsme minutiga

“Viimases hädas tõmbasin lapse püsti ja instinktiivselt lükkasin talle näpud kurku,” jutustab Marju. “Seepeale tundus, nagu oleksin midagi ta kurgust alla lükanud. Igal juhul hakkas Kaisa hingama... Algul nii tasa, et vaid mu vend kuulis, kuid see rahustas mind natukenegi. Haarasin tütre sülle ja palusin, et ta kas või midagi piuksataks, kuid tulemusteta. Laps oli teadvusetu.”