Foto: erakogu
Mina suhtun uusaastalubadustesse surmtõsiselt. Aga kuidas sina?

Iga aasta viimasel päeval avan ma arvutis uue tekstifaili ja panen kirja hunniku asju, mida ma kohe algaval aastal teen. Mis aga tähtsamgi: minu dokument fikseerib ka need asjad, mida ma uuel aastal ei tee. Ma ei söö saia. Ma ei jäta ühtegi trenni­korda vahele. Ma ei osta ühtegi uut kitarri jne.

Kui lubaduste fail on valmis, annan sellele digiallkirja. Kõlab naeruväärselt (ja eks ta ongi), aga nagu ütlesin, suhtun ma uusaasta­lubadustesse tõsiselt. Allkiri on pühalik ja muudab mis tahes paberi kümme korda olulisemaks. Tegelikult muidugi ei muuda, aga mis sellest. Peaasi, et ma ise oma kombetalituse tähtsusesse usun.

Ma pole ainus, kes mu uusaastalubaduste dokumendile allkirja annab. Ka naine loeb mu tõotused üle, topib ID-kaardi arvutisse ja lisab küberpookstavid. Tal on minu rituaalis keskne roll: kui ma peaksin mõnes lubaduses libastuma – näiteks saia sööma –, on tal õigus ja kohustus mind korrale kutsuda. Milles need korrale­kutsumised täpselt seisnevad, jäägu saladuseks. Ent küllap on iga inimene suuteline välja mõtlema, kuidas üks naine oma meest karistada saab.

Aasta lõpus vaatan oma uusaastalubadused üle. Mõnest olen suutnud kolm kuud kinni pidada, mõni läks juba teisel nädalal lappama, mõni ei tulnud terve aasta jooksul meeldegi. Ma olen taganenud kõigist oma lubadustest (ja naine on sellele läbi sõrmede vaadanud), kuid see ei takista mul uusi kirja panemast. Ja nii igal aastal. Sest kui ma kas või kaks nädalat saia ei söö ning tervelt kolm kuud ühtegi elektrikitarri ei osta, on see juba saavutus.