Kellele purgist, kellele päikesest?
Veronica Puhk (38), äsja kolmeseks saanud Anselmi ja kaheksakuuse Antoni ema, kuulis juba sünnitusmajas, et kui laps saab nädalaseks, tuleb hakata talle D-vitamiini andma. “Ka perearst uuris esimesel visiidil, kas D-vitamiini annan. Annan, just nii palju, nagu pakendil kirjas! Mõni päev ehk pigistasin pudelit liiga tugevalt ja tilga asemel tuli kaks-kolm. Arvasin, et ega rohkem D-vitamiini halba tee. Nüüd, teades, et hooletult annustades võib tekkida üledoos, jälgin aga, et tilk oleks tõesti tilk,” räägib ta.
Veronica lähikonnas oli hiljuti hoiatav näide. Inimene hakkas talvel D-vitamiini võtma, sest tundis end haiglase ja väsinuna. Ostis looduspoest D-vitamiini kapslid, ent võttis päevas ühe asemel kaks, lootes, et topeltannus mõjub kiiremini. Kuna enesetunne ei paranenud, pöördus ta lõpuks arsti poole. Seal tehti D-vitamiini määramiseks vereanalüüs ja selgus, et näit oli ebaloomulikult suur. Arst käskis vitamiinivõtu lõpetada.
“Kuna pidevalt on juttu D-vitamiini puudusest, oli mulle üllatus, et seda saab ka üle tarbida,” sõnab Veronica. “Aga tõesti – kui päikest ja värsket õhku pole kunagi ülearu, siis toidulisandeid võib liiast olla küll. Minu kaheksakuune laps saab D-vitamiini täpse doosi kätte tilkadest, kuid suuremaga tekkiski küsimus – kas ta seda liiga palju ei tarbi? Andsin talle sügisest kevadeni D-vitamiini, lisaks multivitamiini ja oomega-3-kapsleid, mis sisaldavad ka D-vitamiini. Pealegi on seda ka osasse toitudesse lisatud. Nüüd proovin täpselt jälgida, kust ja mis koguses ta seda vitamiini saab.”
Asjatu risk lapse tervisega
Laps sünnib siia ilma puuduliku D-vitamiini varuga ja saab seda vitamiini esialgu emapiimaga. Kuid sellest ei piisa, eriti kui emalgi on vitamiini vähe. “D-vitamiini puudus tekib beebidel kergesti ja kahjuks on Eestis uuesti välja ilmunud selline haigus nagu rahhiit, mida arenenud riigis ei tohiks üldse olla,” sõnab perearst Piret Rospu.