Marti Zupping
Saatejuhi ja treeneri Liina Randpere (36) perre sündis kevadel pesamuna. Kui välimuselt on Klaus vend Mathiasega (3) sarnane, siis iseloomult tunduvad poisid erinevad.

Mismoodi sul kahe lapsega läheb?

Tegelikult ei ole üldse nii hull. ­Mathias ei tunne tohutut armu­kadedust. Eks nii kui beebi sünnib, saab teine päevapealt kuidagi suureks. Mathias tuleb juba päris paljude asjadega ise toime ja mina kiidan takka. Enne Klausi ikka poputasin Matut rohkem.

Milline on teie argipäev?

Klaus hakkab kell 5, 6 või 7, mõnikord isegi kell 4 gaase punnitama ja ajab mind üles. Ta otseselt ei nuta, aga sahkerdab. Mina siis “vegeteerin”, kuni Matu ärkab. Sööme Mathiasega putru ja kella kümneks proovime oma karavaniga lasteaeda jõuda. Edasine oleneb sellest, kas meil on linnas toimetamist või oleme kodus. Kuidagi on läinud nii, et kuigi olen kodune, on pidevalt midagi teha. Klausiga kahe peale proovime need asjad tehtud saada ja siis jalutamegi juba Matu lasteaeda. Õhtuti oleme nädala sees enamasti kodus, hoovis on kogu aeg vaja toimetada. Tihtipeale käime ka külas või käiakse meil külas.

Kuidas beebiootus kulges?

Kergelt, nagu Mathiasegi puhul. Eks oli tüütuid nüansse ka, näiteks kõrvetised, kuid trenne tegin lõpuni välja – kolmapäeval andsin viimase trenni, esmaspäeval läksin sünnitama. Kui mõni päev polnud nii hea olla, oligi mõnus trenni juhendama minna, nii liikus fookus mujale.

Huvitav on see, kuidas keha töötab. Kuni raseduse viimase päevani oli mul tohutu une­vajadus: kui magasin öösel alla kaheksa tunni, oli nii halb olla. Süda oli paha ja päev tuksis. Praegu hakkab kella 4–5st keegi ägisema, tilgutad oma und, normaalselt magada ei saa, õhtul ka kaua üleval. Ja see on täiesti okei – ei ole väsinud! Keha saab aru, et praegu on teine režiim.

Mis seis sul tööeluga on?

Eks ma ikka kibelen tööd tegema, aga see on mul teadlik valik, et oma lapsi kasvatan ise. Karjääri saab hiljem ka teha. Mu õde elab USAs ja kadestab väga meie vanemahüvitise süsteemi, mina kasutan seda rõõmuga. Suvel mõne tööotsa plaanin teha – saab vahepeal ära käia. Tundsin juba Matu puhul seda, et isegi kui lähed kuhugi koos väikese lapsega ja kõik on justkui halvasti – ta jonnib pidevalt, sa ei saa rääkida ja tunned, et pea kohe plahvatab –, on mõnus pärast koju tulla. Kui istud kogu aeg kodus, pole enam hea.