Muusikat on Talside Tartus Supilinnas asuvas kodus tõesti palju. Nende suures toas on toimunud igal neljapäeval Curly Stringsi proovid. Ka curlyde viimane, lustlik muusikavideo laulule “Sõbrad, mu kallid” on filmitud nende suure toa vitriinkapi taustal, Kreekast toodud kireval vaibal jämmides, sellal kui vanaema vankris magava lapsega jalutas. Viimased kuud on selle korteri tõsielumuusikali peategelane olnud aga väike Lilli Talsi.

Võõra pilgu eest kaitstud


Lilli sündis 28. detsembril ja saabus koju just aastavahetuseks. “Kui olime aasta viimasel päeval haiglast koju jõudnud, käis õhtul akna taga melu ja lasti rakette. See kõik oli pisut hirmutav ja endalgi oli ärev olla,” kirjeldab Eeva esimest päeva beebiga kodus. “Ma olen ju ka vana muretseja, see on mul emalt ja vanaemalt emapiimaga saadud. Algul muretsesin, miks laps nutab. Usun, et kõik teavad seda tunnet: ma ju tegin kõik õpiku järgi – toitsin, vahetasin mähku, krooksutasin –, aga laps ei tunne end ikka hästi! Nüüd usaldan last ja ennast rohkem ning natuke juba tean, mida ta nutt võib tähendada.”

Eeva teab ka omast kogemusest, kui oluline on lapsele uni. Tuleb ära tabada õige hetk, mil pisike tahab magama jääda, et ta üle ei väsiks. Samuti on tähtis, et beebi ärkaks seal, kus ta magama jäi – kes meist ei satuks segadusse, kui uinud mõnusasti oma voodis, aga ärkad hoopis diivanil!

“Meil siin alguses oli telefoniarvel päris suur summa otsas, mis kulus ämmaemanda nõuandetelefonile,” muigab Villu. “Lisaks oleme küsinud ja abi saanud beebiga sõpradelt. Vabarnad on meist pool aastat ja bändikaaslane Jaan Jaago kaasa Adeelega paar kuud ees. Neilt on hea uurida, sest nad on värskelt beebiteemadega kokku puutunud. Vanemad ja vanavanemad on väga toetavad, aga ajaga on põhimõtted muutunud. Nad ise ka ütlevad: noh, meie ajal oli see nii, ent praegu on kõik teisiti, ei julgegi konkreetset nõu anda.”

Eeva nendib, et Lilli sünd oli väga võimas ja ilus kogemus, mistõttu temagi sündis justkui uuesti. Küll leiab ta, et sünnitus­kogemust tuleks jagada takti­tundeliselt ja vaid kõige lähedasematele. “Kui ise last ootasin, ei tahtnud ma kuulda ühegi lapse sünni lugu. Tahtsin seda kogemust saada puhtalt lehelt. Mitte nii, et kui sünnitan ja mul tekib sarnane olukord, mõtlen: appi, mu sõbrannal läks selles situatsioonis nii. Kuuldud hirmujutt võib alateadvusesse kinni jääda ja siis meelde tulla. Tihti inimestele meeldib rääkida oma sünnitusest kui hirmsast kogemusest ja nad ei adu, et mittesünnitanud naised ei peaks kuulma teiste õuduslugusid.”

Eeva tunnistab, et pärast Lilli sündi tal hormoonid möllasid ja ta oli väga emotsionaalne. “Vajasime kogu perega rahu ja vaikust. Olime esimesed kaks nädalat täitsa oma koopas, ei suhelnud kellegagi. Meil läks viis päeva, enne kui sotsiaalmeedias avalikkusele lapse sünnist teada andsime.”

Üleüldse ei pea Eeva õigeks, kui vanemad panevad Facebooki massiliselt fotosid oma paljastest lastest. Eriti kui nad on nii väikesed ja haprad, et pole ise veel valmis piltide jagamist heaks kiitma, sest hiljem on neid ju üsna võimatu veebist eemaldada. Samuti usub ta, et sellel mõttel, millega uudishimulikud pilgud fotot vaatavad, on suur jõud. Nii on nad otsustanud oma tütrekese näitamisega tagasihoidlikud olla.