Maria ja Jamesi suhte esimesed aastad kulgesid kokku-lahku-­rütmis. Maria läks Austraaliasse, kuid mõne aja pärast kiskus teda vastu­pandamatult koju. Pärast töö- ja puhkuseviisa lõppu kolis ta Eestisse, kuid otsustas peagi naasta, saades aru, et “kodu on seal, kus on su süda”. Naine taotles õppeviisa, et astuda teist korda ülikooli ja õppida Melbourne’i ärikoolis turismi. Mõni aasta hiljem olid nad Jamesiga juba kindel paar. Nad pidasid lausa kaks pulma­pidu: juulis 2013 Eestis ja hiljem Austraalias.

Paari elu läks pärast kümneaastast vabadust ja muretust uue hooga keema, kui sündis elavaloomuline Nicholas (3,5 a). Märksa rahulikumat beebiiga on saanud Maria nautida tütar Mirandaga (9 k).

Hilja” lasteaeda

Näen meie Skype’i-vestluse ajal kaamerast, kuidas Nicholas pidevalt emme juurde jookseb. “Poeg võtab mult väga palju energiat – ta ei oska ega taha üksi mängida. Ta on minu moodi: elav ja tujukas. Tulevane alfamees!” naerab Maria, lisades vaikselt nohiseva tütre poole kiigates: “Miranda õnneks kasvab meil ise. Jumal tänatud, et mul pole kaht ühesugust last!”

Nicholast tuli kaua oodata. Enne poja sündi oli Marial emakaväline rasedus ja üks munajuha opereeriti ära. “See tekitas suurt stressi – ma ei teadnud, kas veel üldse rasedaks jään. Aga jäin ja üllatavalt ruttu,” meenutab Maria.

Erinevalt austraallastest, kes panevad võsukesed lasteaeda nelja-viiekuuselt, ei raatsinud Maria oma kauaoodatud poega sinna nii vara viia. “Kui Nicholas sai poolteist, tundsin siiski, et nüüd on mul ka oma aega vaja.”

Lasteaias hakkas poiss käima kaks päeva nädalas. See on Austraalias tavaline, sest lasteaed on kallis. Ühe päeva tasu on keskmiselt 125 Austraalia dollarit ehk ligi 78 eurot. Riik toetab selle maksmisel emasid kuni 70% ulatuses, ent vaid neid, kes käivad tööl, otsivad tööd või tegelevad heategevusega.