Aitan juhtida üht Eesti suuremat motoklubi RedMoto ja sõidan Eesti mastaabis. Tulemussport pole enam eesmärk. Muu hulgas on klubis tähtis kultuuripool, millega tegelevad tüdrukud – ühistest teatrikülastustest kuni beebihommikuteni. Motosport ongi peresport! Kõige noorem sõitja on meil 3- ja kõige vanem 70aastane. Robertal on samuti esimesed tiirud juba tehtud.

Igapäevatööna müün hoopis metsa­masinaid. Lisaks viin giidina inimesi kõrbesse ja näitan, kuidas seal ellu jääda, ehk juhin seiklusturismi­firma AndMoments motogruppe ekstreemsemates kohtades.

Signe, Dakari ralli ajal olid sa Toomase parem käsi. Kas praegu tegutsed ka motoklubis?

Signe: RedMotos sündis eelmisel aastal kümme beebit ja plaanime nendega ühist beebihommikut. Muude asjadega ma seal praegu ei tegele.

Kas Robertast saab ka tsiklitüdruk?

Toomas: Elus peab kõike proovima, kuid valikud teeb ta ikka ise.

Signe: Mina olen Otepäält pärit ja pikalt suusatanud. Roberta võib tulevikus teha, mida soovib, aga mulle on tähtis, et ta sporti ei unustaks. Kui ta Toomasega koos mootor­rattaga sõitis, siis ema süda värises, kuid kõik läks muidugi hästi.

Kui palju teie ellusuhtumine tütre sünniga muutus?

Toomas: Enne võtsin julgemalt uljaspäiseid ideid vastu, nüüd olen rahulikum ja kaalutlevam. Enam pole eesmärk igalt poolt nii palju adrenaliini koguda. Saime täiskasvanuks!

Signe: Mina ei ütleks veel, et olen täiskasvanuks saanud, aga püüan targemalt elada. Käisin näiteks Gordoni perekoolis, kus õppisin, et ära anna uisapäisa hinnanguid, ka lapsele, kui tegelikult ei tea, mis võib olla asja taga. Me alles õpime emaks-isaks olekut. Roberta on nagu puhas leht ja meie hakkame kunsti looma, ent võiksime seda teha võimalikult hästi. Perekoolis käisime koos Toomasega, et mõlemad ajaksid üht rida. Mina läksin temaga Dakarile, tema tuli minuga perekooli.

Toomas: Jah, meil käivad asjad niimoodi. Mõlemal juhul öeldi pärast esimest kohtumist, et elu läheb põrguks – nii siis, kui Dakarile rallile läksime, kui ka siis, kui Gordoni perekoolis käima hakkasime. (Muigab.)

Kuidas elu pärast Roberta sündi välja nägi?

Signe: Alguses oli kõik tõesti pea peale pööratud. Päevapealt oli kõik muu nagu ära lõigatud – olid ainult Roberta ja tema asjad. Kui Toomas läks nädalaks Gruusiasse motoreisile giidiks, kutsusin ema appi, et ta mulle sooja süüa teeks ja laseks pesemas käia. Nüüd on õnneks olukord rahunenud.