Kuhu te küll nii kauaks jäite?!

Teekond meie pisikeste imedeni sai alguse seitse aastat varem, kui nad tegelikult ilmavalgust nägid. Olime juba paar aastat mehega koos olnud, planeerisime pulmi, tekkinud oli tugev meie-tunne ja nii otsustasimegi: oleme beebi sünniks valmis! Kõik aga ei läinud kaugeltki nii lihtsalt, kirjutab Kristi (34).

Möödus päris mitu aastat enne, kui muretsema hakkasin. Lõpuks soovitas naistearst pöörduda viljatuskeskusesse, kus viidi läbi hulk uuringuid, mille järel tunnistati meid igati viljakaks ja terveks! Igaks juhuks saatis arst mind ka laparoskoopilisele operatsioonile. Kui narkoosist ärkasin, teatas arst, et mul on munasarja endometrioos, kolded ja liited.

Olin šokis – ma ei olnud kunagi mõelnud, et võib esineda mõni probleem, mille tõttu ma ehk ei saagi emaks. Olla ema, see tundus kuuluvat naiseks oleku juurde, nii ürgne, loomulik ja enesestmõistetav. Mäletan, et nutsin lahinal ja minu hinge puges hirm lastetuks jäämise ees.

Elasime ämma majas ja minu hirmu süvendas veelgi üks juhuslik jutuajamine temaga, mille kestel ta avaldas arvamust ühe tuttava paari kohta: “Hea, et nad lahku läksid, nad ei saanud ju omavahel lapsi!” Sel ajal ta meie murest veel ei teadnud. See lause jäi mind jälitama ja piinas igal sammul.

Kõik tundus nii ebaõiglane! Mõtlesin, kas ainuüksi laste mittesaamine võiks tõesti kaks inimest lahku viia, kas viljatul inimesel polegi siis õigust armastusele, hingesugulasele, õnnele? Kas ma ise peaksin siis ühel päeval oma abikaasal minna laskma või pean ühiskonna survele vastu? Tundsin häbi ja lootusetust, aga ka lootust – ma otsustasin võidelda!

Oma pere saamise nimel peetud aastatepikkuse võitluse jooksul tehti mulle veel mitu laparoskoopilist operatsiooni, sain mitmesugust ravi, kogesin menopausi meenutavaid kuuma­hoogusid ning minu enesetunne ja enese­hinnang halvenesid järk-järgult. Proovisime ka kehavälist viljastamist, aga seegi ei õnnestunud. Ammuigatsetud beebist polnud märkigi.

Üksildane teekond

Tundsin, et olen nagu konveieriliinil, lõpuks loobusime riiklikust abist ja pöördusime personaalsema lähenemisega eraarsti poole. Tundsin, et see oli õige otsus ja õige arst. Ta tegi uued uuringud ja jätkasime kehavälise viljastamise katsetega, mis tähendas suurt hulka hormoonravimeid, kibedaid süste tagumikku ja kõhtu. Tundsin end sel teekonnal ülimalt üksildasena, sest polnud kedagi, kes oleks mind päriselt mõistnud. Abikaasa püüdis mind küll igati toetada, kuid oli hetki, kus sellest ei piisanud. Iga ebaõnnestunud katse tiris mind pimedasse auku, kust mõne päeva möödudes vaevaliselt välja ronima hakkasin.