“Õhtul käisime veel tuttavate sünnipäeval. Hommikul, 20 tundi pärast nõelata saamist, lapsel aga silmad lahti ei tulnud ja terve nägu oli tugevalt turses. Seega lõi tegelik reaktsioon välja peaaegu päev hiljem,” kirjeldab Triin ehmatust. “Vaatepilt oli täitsa kole!”

Marten sai silmad päris lahti teha alles kuue (!) päeva pärast, mil turse hakkas allergiarohu ja külmakompresside mõjul kergelt alanema. Kõik need päevad oli Triin perearstiga tihedas kontaktis ja Marten tema jälgimise all.

Elupäästev süst


Tallinna kiirabi õde Roman Paluste nendib, et mullu suvel tabas peresid maakodudes lausa nõelamiste laviin. Herilaste rünnaku ohvriks langesid nii täiskasvanud kui ka lapsed. Ta tõdeb, et herilasega nalja pole, eriti kui tiivuline nõelab kaela või keelde. “Siis on kiirabi kutsuda igati asjakohane, isegi kui varem allergilist reaktsiooni pole olnud.”

Kui nõelamise järel tekib kaelas või suus turse, takistab see hingamist. Siis ei saa ka tablette neelata, mistõttu on vaja leevenduseks teha süst. “Selline seisund ei kuulu rubriiki “lähen esmaspäeval perearsti juurde” – sekkuda tuleb operatiivselt,” toonitab kiirabiõde.

Marteni allergiline reaktsioon ei tulnud emale üllatusena. Ka poisi isa Allan (37) ei talu mesilas- ega herilasmürki – kui tema on nõelata saanud, on kiirabi neid korduvalt aidanud adrenaliinisüstiga.

Allan läheb pärast nõelata saamist üle keha paiste ja kattub lööbega, mõnikord on tekkinud ka hingamisraskused ja teadvuskaotus. “Suviti, ükskõik kus perega oleme, peab alati kaasas olema allergiarohi Zyrtec ja laetud telefon, et nõelata saades kutsuda kiirabi,” kirjeldab Triin. Adrenaliini­süstlaid nende koju varutud pole, kuigi Triin tunnistab, et on sellele mõelnud. Epinefriini (adrenaliin) saab perearst välja kirjutada pärast esimest allergilist reaktsiooni ja seda süsti saab ise teha.

Roman Paluste julgustab epinefriini kindlasti koju varuma, kui on teada, et keegi pereliikmetest on herilaste vastu allergiline. “Süsti tegemisega saab hakkama iga täiskasvanu ja see võib kriitilisel hetkel osutuda elupäästvaks!”

Martenil on läbielatud allergiliste reaktsioonide tõttu nüüdseks tekkinud oskus, kuidas mesilaste ja herilastega käituda. Ema on talle rääkinud, et hea mõte on sumiseja lähenedes olla rahulik, pigistada silmad kinni ja mängida kivikuju – siis putukas tuleb, nuusutab ja lendab edasi. Seevastu kui kätega vehkida, karjuda ja jooksma pista, on üsna tõe­näoline nõelata saada.

Ema tunnistab, et Marten tegelikult lausa kardab herilasi. On juhtunud, et poeg läheb sõpradega jalkat mängima ja on vaevu mõni­kümmend minutit hiljem tagasi kodus, sest märkas “väikest vaenlast”.