Kui ninast tilgub verd

Väike Hugo ärkab vahel verise padja ja linade vahel – see tekitab talle suurt hirmu. Teda nimelt tabavad ninaverejooksud just öösiti.

Tallinlanna Kristi Kotkase (28) pojal Hugol (3) algasid ninaverejooksud kaheaastaselt. Naisele tulid need täieliku ootamatusena, sest ei vanemal lapsel Sofial (6) ega ka kellelgi teisel nende peres pole sellist muret olnud.

Nina lahmab Hugol verd joosta enamasti öösiti ja keskeltläbi paar korda kuus. Liigse kuivuse või ilmamuutusega Kristi seda seostada ei oska, sest suvel ja sügisel on aknad kodus pidevalt lahti ning talvisel kütteperioodil on lapse toas õhuniisutaja. Lisaks niisutab Kristi poja nina seest salviga. Pärast järjekordset verejooksu määrib ta salvi ninna kahe nädala jooksul iga päev, seejärel peab järgmise verejooksuni pausi.

Ehmatavad olukorrad

Kuna Hugo on nii väike, et ise verejooksu peatada ei oska, aitab teda ema: surub kergelt sellele ninapoolele, kust verd tuleb. “Ega see lihtne ole, sest Hugole on verejooks nii hirmus, et ta satub sellest mõnikord lausa hüsteeriasse,” tõdeb Kristi.

Kuna öised ninaverejooksud hakkasid segama ka Hugo und, pöördus ema arsti poole. Poisile tehti vereanalüüs ja kontrolliti igaks juhuks, ega tal ei ole adenoidi. Selgus, et verejookse põhjustavad veresoonte haprad seinad, mistõttu tohter soovitas kasutada niisutavat salvi ja kõrvetada ninaveresooni – protseduur, millega katkine veresoon ninast eemaldatakse.

“Lasime veresooned ära kõrvetada, ent kuna Hugo ei püsinud paigal, ei õnnestunud protseduur väga hästi ja verejooksud jätkusid,” räägib Kristi. “Kui laps kasvab, proovime uuesti.”

Ninaverejooksud on kimbutanud ka Väike-Maarjas elava Mairit Viita (32) kolme last. Neist keskmisel,Hannaliisal (7) oli veel mõni aeg tagasi nina alalõpmata verine. Tüdruku ninaverejooksud said alguse kaks aastat tagasi, aasta pärast adenoidilõikust. Eriti tihedasti jooksis Hannaliisa nina verd talvel, seda nii öösel kui ka päeval. “Eks sellele aitas kaasa ka meie korteri kuiv õhk. Hoidsime küll veenõusid ja niiskeid rätikuid radikatel, kuid tulutult,” tõdeb ema.

“Algul oli tüdrukul verejookse harvem, aga mida kuu edasi, seda hullemini ja tihedamini,” meenutab Mairit aega, kui ta tütart lasteaeda saates talle iga hommik mitu pakki salvrätikuid ja kookosõliga niisutatud marlilapikesi kaasa andis. Just kookosõliga lapikesed, millega nina seest niisutada, olidki Hannaliisale lasteaiapäevadel tõhusaimad abivahendid.

Ometi tuli ette neidki päevi, mil Mairitile lasteaiast helistati ja ta tütrele järele kutsuti, sest ninaverejooks ei tahtnud ega tahtnud lõppeda. Olukord tegi emale väga muret ja ta pöördus perearsti poole, kes omakorda suunas lapse nina-kõrva-kurguarsti juurde.