Buss õhkab soojust. Sõiduk on rahvast pilgeni täis. Inimesed on heitnud mantlid seljast ja end mugavalt istmetele kerinud. Minu taga istub kaks koolipoissi, juhtmed kõrvus, pilgud arvutis, jalad muusika taktis põrandat põtkimas. Tundub, et nad vaatavad muusikavideot. Minu ees laovad kesk­ealised naised tahvlis pasjanssi ja krõbistavad präänikuid. Üle vahekäigu on platsi sisse võtnud habemik, ta on kummardunud telefoni kohale ja uurib aeglaselt ikoone. Veidi eemal lösutab noormees, kel käib sülearvutis komöödia – kõvahäälne naer kajab üle bussi. Tema kõrval klõpsib kaunitar selfisid.

Isegi juuksuris telekas


“Paneme teleka käima?!”

“Teleka? Milleks?”

“Laps saab multifilme vaadata.”

“Ei, aitäh. Laps loeb raamatut.”

Selline kõnelus toimus meil hiljuti laste­juuksuri juures. Rupertil tuli silma tükkivaid lokke kärpida ja kuna ta südamest vihkab juuksuris­käiku, sai heaks tähelepanu kõrvalejuhtijaks raamat rongidest. Seal ta siis istus, rongipildid põlvedel, kui juuksuritädi multikaidee välja käis. Kuulnud mu vastust, kergitas ta kulme, pomises miskit, mis meenutas sõna “ennekuulmatu”, ning süvenes lõikusse. Ilmselt polnud ta ammu kohanud ema, kes lapsele multikalõbu keelaks.

Kui anda lastele vabad käed, vaataksid nad piiramatus koguses multikaid ja muudki, näiteks Youtube’ist klippe trikitavatest koertest ja kassidest. Klikiks mängudel, kus pead midagi vallutama ja kedagi tapma – küll on hea tunne, kui oled draakoni surmanud! Pahad mättasse löödud, suhtlevad lapsed arvutis sõpradega, kuulavad juutuuberite jutuvada ja elavad kaasa mõminaräppari lugudele. Ja muidugi tahab siis veel üks märulifilm või jube huvitav lõik tantsivatest ponidest vaatamist. “Ma ainult korra!” manguvad nad.

Lapsed on loomult ekraanisõltlased. Kingid neile kümme minutit, nemad pikendavad selle kahekümneni. Lubad pool tundi, lisavad poole juurde. Annad neile tunni, nemad mängivad terve päeva. Kui sa sellele käega lööd: “Ah, tehke, mis tahate!”, peavad nad lõpuks öö läbi netipidusid. Ainult väevõimu ja kurjade sõnadega kangutad lapsed ekraani küljest lahti. Jõu­võtetele reageerivad nad nagu sõltlased – viha, raevu, nutu ja anumisega.

Kas siis lastel pole üldse õigust telekale, telefonile, arvutile? Ikka on, kuid selleks on oma aeg. “Laps peab olema ekraaniks küps,” on kirjutanud Kanada psühhiaater ja sõltuvuse­uurija Gabor Maté. “Milline laps on küps? Laps, kes oskab kasutada elektroonilisi vahendeid, et teavet koguda ja suhelda, ega täida nendega emotsionaalset tühimikku. Facebooki sõprade ja laikide ületähtsustamine – see viitab tühimikku täitvale käitumismustrile.” Gabori sõnul kujuneb viimasel juhul välja lapse ja arvuti kiindumus­suhe, mis asendab reaalseid suhteid ja väärtusi.