Kuidas ekraanidest pääseda? Lihtne, ära anna neid kätte!
Ööl ja päeval – tee või tina!
elame me kõrvuti:
kolm head semu. Need on mina,
telekas ja arvuti.
(Leelo Tungal “Kama üks ja kama kaks”)
“Ronin bussi, panen Ruperti enda kõrvale pingile ja alustan kahetunnist reisi pealinna. Siristan lahti seljakoti luku ja tõstan välja virna raamatuid. Olen pakkinud need kotti õunte ja karbi riisikookide vahele,” kirjeldab Diana (41) oma tavalisi bussisõite pojaga.
“Emme, loeme “Viisakat meest”,” teatab poiss. “Viisakas mees, viisakas mees.” Kohe, kohe! Tõmban virnast nõutud raamatu – palun väga, siin see on. Tõstan poja sülle ja alustan vaiksel häälel: “Viisakas mees ütleb rõõmsasti “tere”, “nägemist” samuti, see on tal veres.”
Buss õhkab soojust. Sõiduk on rahvast pilgeni täis. Inimesed on heitnud mantlid seljast ja end mugavalt istmetele kerinud. Minu taga istub kaks koolipoissi, juhtmed kõrvus, pilgud arvutis, jalad muusika taktis põrandat põtkimas. Tundub, et nad vaatavad muusikavideot. Minu ees laovad keskealised naised tahvlis pasjanssi ja krõbistavad präänikuid. Üle vahekäigu on platsi sisse võtnud habemik, ta on kummardunud telefoni kohale ja uurib aeglaselt ikoone. Veidi eemal lösutab noormees, kel käib sülearvutis komöödia – kõvahäälne naer kajab üle bussi. Tema kõrval klõpsib kaunitar selfisid.
Isegi juuksuris telekas
“Paneme teleka käima?!”
“Teleka? Milleks?”
“Laps saab multifilme vaadata.”
“Ei, aitäh. Laps loeb raamatut.”
Selline kõnelus toimus meil hiljuti lastejuuksuri juures. Rupertil tuli silma tükkivaid lokke kärpida ja kuna ta südamest vihkab juuksuriskäiku, sai heaks tähelepanu kõrvalejuhtijaks raamat rongidest. Seal ta siis istus, rongipildid põlvedel, kui juuksuritädi multikaidee välja käis. Kuulnud mu vastust, kergitas ta kulme, pomises miskit, mis meenutas sõna “ennekuulmatu”, ning süvenes lõikusse. Ilmselt polnud ta ammu kohanud ema, kes lapsele multikalõbu keelaks.
Kui anda lastele vabad käed, vaataksid nad piiramatus koguses multikaid ja muudki, näiteks Youtube’ist klippe trikitavatest koertest ja kassidest. Klikiks mängudel, kus pead midagi vallutama ja kedagi tapma – küll on hea tunne, kui oled draakoni surmanud! Pahad mättasse löödud, suhtlevad lapsed arvutis sõpradega, kuulavad juutuuberite jutuvada ja elavad kaasa mõminaräppari lugudele. Ja muidugi tahab siis veel üks märulifilm või jube huvitav lõik tantsivatest ponidest vaatamist. “Ma ainult korra!” manguvad nad.