Minu kaasa Lauri (33) esimesed sõnad tütrekest nähes olid: “Vaata, kui ilus ta on, kallis!” Ja ta silmad olid õnnepisarates. Mina olin positiivselt šokis, kui last esimest korda nägin – seda tunnet teab iga ema, see on nii loomulik ja ilus! Olen siiani kõrgendatud meeleolus sellest, kui targad on lapsed, kuidas nad ise ennast sätivad, keeravad ja lükkavad, et emaüsast välja tulla. Vau!

Bassein vajus tühjaks

Esimest korda andis Laureen endast märku 20. septembri öösel, kui mul hakkas kõht valutama. Eemaldus limakork ja olid ka kerged tuhud, mille vahed kestsid ligi 10 minutit. Võtsin kohe kasutusse hingamise, mida raseduse ajal olin harjutanud. Istusin tualetis ja hõikasin mehele: hakkab pihta! Lauril võttis see teade esimese hooga silme eest mustaks. Ta istus vannitoas mu juures ja ütles, et peab hetkeks pikali minema. Naersime veel, et mina ju hakkan sünnitama. Vaatasime kella pealt, kui pikad on vahed, ega hakanud kohe sünnitoetaja Marju Randlale helistama. Kirjutasin talle chat’is, mis toimub. Ta oli juba mitmendat nädalat kotiga kodus valmis, et õigel ajal kohale tulla.

Tuhude vahed hakkasid vähenema ja tundsin, et ei julge jääda mehega kahekesi. Palusime juba Marjut meie poole, kuid varsti vahed jälle pikenesid. Läksime magama ja Marjut me sel ööl veel ei vajanud. Hommikul tegime silmad lahti kell üksteist. Ärgates oli täiesti tavaline tunne ja õues oli soe vananaistesuvi. Kuna meil oli koduehitus pooleli, otsustasime minna Lauriga ehituspoodidesse. Kella kolme ajal päeval algasid tuhud uuesti. Läksime küll õhtul magama, kuid kell üksteist ärkasin juba väga tugevate valudega, mis enam ei lõppenud.

Ühe ajal öösel helistasime Marjule, et ta meie juurde tuleks. Meil oli nii mõnus õhkkond! Plaanitud olid küünlad, tee, tume šokolaad... nendeni me aga ei jõudnudki, sest kordagi polnud tunnet, et midagi puudu oleks. Ämmaemand Ingrid Kaoküla jõudis meile kahe paiku öösel ja nagu tellitult läks ta saabudes sünnitegevus väga tugevaks.