Kuidas minust õpetaja sai

Reede õhtu ilma lasteta. Pärast kaht tundi autoroolis keeran sisse taluhoovi. Tunnen, et olen piisavalt kaugele sõitnud, nii et juhe enam edasi ei ulatu ja stepsel tuleb klõpsti voolu alt välja.

Uhh! Võtan riide­pambu, toidukoti ja astun ilmatu tähistaeva alt majja. Suur soe kallistus uksel ja kohalejõudmise tunne ongi käes. Käin nagu kass läbi kõik tuttavad nurgad ja nuhin, mis uudist. Läbi teise korruse suure ruudulise akna tunnen ürgse looduse puudutust, mis siseneb minusse ka läbi pimeda talveõhtu. Kusagil hiilib rebane, kindlasti ka mäger. Vana kuusk oma eatu puuvaimuga seisab vankumatult sauna kõrval jõe ääres. Sosoh, päralejõudmised on alati nii magusad ja huvitavad.

See nädal on siis nüüd otsas! Tunnen, kuidas rammestus silmad juba enne õhtusööki kinni vajutab. Suigun mõnusas soojas voodis, sest kiiret pole enam kuhugi. Olen sulgenud silmad, õnnis olek näkku kirjutatud, kui ühtäkki sähvivad mu sisemise pilgu eest läbi kümned lapsenäod. Ootustest pingul mulle otsa vaatamas, silmad täis ainulaadseid huvitavaid mõtteid ja unistusi, ka hirme ja väsimust kõrgest latist, mis elu neile juba seadnud on. Nägu näo järel ilmuvad kümned lapsed ja vaatavad mulle otse silma.

Vaid nädal varem poleks ma seda tunnet kirjeldada osanud ja oleksin pidanud sellist pilti vaimusilmas kahtlase sonimise märgiks, aga nüüd ma siis tean. Tean, mida tähendab olla õpetaja.

Joovastav kaos

Elus kipub ikka olema ühe õnnetus kas või osaliselt teise õnn. Nii ka sel esmaspäeva õhtul, kui sain kõne vanema tütre Lydia koolist: “Kas sa tuleksid appi? Meie kuuest inglise keele õpetajast on neli korraga haiged!” Liigse optimismiga löödud rumalukesed nagu mina pistavad ikka pea tulle, nii ütlesin liigse tseremoonitsemiseta kohe jah.

Esimesel nädalal oli üsna kerge. Sel lihtsal põhjusel, et inglise keele õpetajate põud tekitas nii suure turbulentsi, et eksimisvõimalus näis nullilähedane. Lisaks mulle ei saanud ka pärisõpetajad enam päriselt aru, mis toimub. Klasse jagus mulle esimesest kuuendani. “Siin on materjalid. Mine klassi ette ja ütle: I am teacher Elis.”

Kui teacher Elis järgmisel päeval klassi ette astus, mõistis ta kohe, et esimene proovikivi võib vabalt osutuda ka ta kirstunaelaks. Ehk: kuidas järgida tunni kohustuslike elementide jada, püsida õiges tempos ja samas ohjata nupukaid marakratte, kes testivad sind kohe, kui sa neile piisavalt stimulatsiooni ei paku? Ja nupukad on nad tõesti! Ma ei pea silmas vaid seda, et mu tütre klassis mängivad tüdrukud enne tunde malet sama õhinal kui tagaajamist. Ma pean silmas laste loomupärast võimet olla kui vesi, mis pikapeale iga kivi – see tähendab õpetaja – murendab ja ta nõrkused paljastab.