Elu sättis asjad nii, et oma elu esimese kümnendi olin vanaema väike sidekick. Ta ei kurtnud kunagi, et olin talle justkui neljandaks tütreks, vaid tegi kõike seda, mida oli teinud juba lugematu arv kordi oma esimese kolme tütrega. Valmistas süüa, vedas mind varastel hommikutundidel kelguga bussile, sealt laste­aeda ja edasi läks tööle. Õhtul tuldud teed tagasi. Nende minekute ja tulekute vahele jäid muidugi kõik lasteaiapeod lumehelbekesekleitide ja jänese­kostüümidega, haiguspäevad ja -ööd.

Kui saabus kevad, loksusime bussiga maale, kus bussipeatuse lähedal võsas ootasid kilekotti mähitud kummikud, et kuiva jalaga läbi kevadise põlluääre suvilani jõuda. Suvilas rivistusid peenramaad, et saaks teha seda, milleta ei osatud veel elada – rohida, panna mulda kartuleid ja korjata marju. Need olid õnneks tegevused, mida mulle kunagi peale ei surutud, vaid mängude vahele vabadusega pakuti.

Ei näägutamist ega hurjutamist


Köögis olin alati vanaema kõrval platsis, kui miskit huvitavat toimus. Lapse jaoks põnevate rutiinsete tegevuste nimekiri algas kaneelisaia­taina võitükikestega katmisest ja kokku­rullimisest ning ulatus salatiainete hakkimiseni... Õhtuti, enne kui Vene kanalilt algas “Vremja” uudistesaade, talusime vapralt mu teismelise tädi, vanaema noorima tütre kohati tujukat klaverimängu ja triikisime koos pesu. Vanaema riideid ja voodipesu, mina tasku- ja käterätte.

Millise heasoovlikkuse ja rahuga ta neid kogemusi mulle pakkus! Oma laste pealt näen, et kahe põngerja tegutsemisest ei saa sündida muud kui palju segadust, kilde ja igaveseks jäävaid plekke riietel ja mööblil, ent viis, kuidas vanaema minuga toimetas, pani mind alati arvama, et olen osav, hea ja vajalik. Ei mingit näägutamist ega hurjutamist! Või vähemalt nii ma seda kõike mäletan. Vanaema pakkus mulle enda kõrval kasvuruumi, toetades vaikselt ja kindlalt, unelaulude ja kõige muu tavapärasega, nii nagu ta seda oskas.