Kuidas sa jaksasid, vanaema?
Vanaema on oma viiekümnendates eluaastates. Ta viskab meile leili, pühib aeg-ajalt higiseks muutuvat nägu ja vastab reipalt mu lapsesuu lõpmatutele küsimustele elu kohta. Saunas tekib neid päris palju. Siis aga on asjad sealmaal, et ma pääsen lavaruumist pesuruumi. Vanaema tõstab kuumaveekatlast kopsikuga vett ja timmib kaussi paraja pesuvee. Aitab mu puhtaks pesta ja mähib rätikusse. Nagu iga laupäev.
Elu sättis asjad nii, et oma elu esimese kümnendi olin vanaema väike sidekick. Ta ei kurtnud kunagi, et olin talle justkui neljandaks tütreks, vaid tegi kõike seda, mida oli teinud juba lugematu arv kordi oma esimese kolme tütrega. Valmistas süüa, vedas mind varastel hommikutundidel kelguga bussile, sealt lasteaeda ja edasi läks tööle. Õhtul tuldud teed tagasi. Nende minekute ja tulekute vahele jäid muidugi kõik lasteaiapeod lumehelbekesekleitide ja jänesekostüümidega, haiguspäevad ja -ööd.
Kui saabus kevad, loksusime bussiga maale, kus bussipeatuse lähedal võsas ootasid kilekotti mähitud kummikud, et kuiva jalaga läbi kevadise põlluääre suvilani jõuda. Suvilas rivistusid peenramaad, et saaks teha seda, milleta ei osatud veel elada – rohida, panna mulda kartuleid ja korjata marju. Need olid õnneks tegevused, mida mulle kunagi peale ei surutud, vaid mängude vahele vabadusega pakuti.
Ei näägutamist ega hurjutamist
Köögis olin alati vanaema kõrval platsis, kui miskit huvitavat toimus. Lapse jaoks põnevate rutiinsete tegevuste nimekiri algas kaneelisaiataina võitükikestega katmisest ja kokkurullimisest ning ulatus salatiainete hakkimiseni... Õhtuti, enne kui Vene kanalilt algas “Vremja” uudistesaade, talusime vapralt mu teismelise tädi, vanaema noorima tütre kohati tujukat klaverimängu ja triikisime koos pesu. Vanaema riideid ja voodipesu, mina tasku- ja käterätte.