1. stseen – nädalase Magdaga esimest korda poes. Lapsel on seljas meresinine kombekas, ostetud seetõttu, et värv meeldis ja materjal on naturaalne. Müüja: “Oi, kui pisike poiss! Kui vana ta on?” Mina sõbralikult: “Nädalane. Ja ta on tüdruk, lihtsalt sinised riided.” Müüja vaatab kaastundlikul pilgul Magdat ja lohutab teda: “Vaene laps, nad on sulle poisi riided selga pannud!” Mina: ???

2. stseen – suvine Setumaa, kohtumine Facebooki feministlikus grupis tihti arvamust avaldava endise kolleegiga. Magdal on seljas helesinine bodi, suus roosa lutt. Siin ei tohiks küll midagi valesti minna, jõuan endamisi mõelda. Tema peaks ju ometi eelarvamustevabalt suhtuma. Ekskolleeg: “Oi, palju õnne! Riiete järgi võib arvata, et tegu on poisiga.” Mina: “Ei ole poiss, tüdruk on, lihtsalt sinised riided.” Oeh, isegi tema...

3. stseen – kogunemine inimestega, keda ammu pole näinud. Magdal on seljas hallid püksid ja must pusa. Pusa all on ausõna roosa bodi ja roosad sokid on ka jalas. Teretuttav: “Pole ammu näinud. Sulle võib vist õnne soovida. Kas juba kolmas?” Mina: “Jah.” Teretuttav: “Eelmised on sul tüdruk ja poiss, jah?” Taipan, et vestluspartner on juba kerges kimbatuses. “Tüdruk ja poiss jah.” Teretuttav: “Ja mis väikese poisi nimi on?” Mina: “Ta on Magda. Tüdruk.” Kusjuures riided on ostetud isegi tüdrukute osakonnast, aga lihtsalt mitteroosad.