Kuu pealt kukkumise tunne

Kas sa tead, kes on Jesse? Jesse on üks tüdruku nägu poiss. Või siis hoopis üks poisi nägu tüdruk?

Turris juuksed ja ülespoole vaatav nina. Tedretähnid ja kraaps üle põse – see on sellest korrast, kui Jesse puu otsast alla kukkus.

“Sa oled veel nii väike ja juba nii palju kukkunud,” ütleb emme vahel. Sest Jesse on kukkunud tooli pealt, laua pealt, diivaniotsa pealt, kiige pealt, puu otsast, kapinurga otsast ja isegi kuu pealt.

Ei, tegelikult ta kuu pealt kukkunud ei ole, aga vahel emme küsib: “Kas sa oled kuu pealt kukkunud või?!” Aga niimoodi lihtsalt küsitakse, kui sa midagi ära oled unustanud või kui sa ei märka, et sinuga räägitakse.

Aga võib-olla on maailmas nii, et kõik, mida sult palju küsitakse või sulle öeldakse, läheb täide. Kui emme veel sada korda küsib: “Kas sa oled kuu pealt kukkunud?”, siis ongi nii. Oledki kuu pealt kukkunud.

Ja kuu pealt oleks täitsa tore kukkuda, aga tegelikult on Jessel hoopis üks teine asi hinge peal. See, et emme ütleb sada korda “Sa oled veel nii väike” ja see lähebki täide. Aga ta ei ole ju väike! Jesse ainult näeb välja väike. Kui natuke mõelda, saab ju kohe aru, et väike inimene ja suur inimene on tegelikult ühe­suurused. Ja ühtemoodi targad ka. Niimoodi Jessele tundub küll. Kui ta natuke mõelda proovib.

Jesse issi on kaugel ära. Ja Jesse emme on kogu aeg siin. Ja Jessel on kogu aeg tunne, et ta ei tea, kas tal on kõik hästi või ei ole.