Kui Külli sõbrannad temalt väikese kadedus­ussiga uurivad: “Mis sa teed, et su lapsed nii iseseisvad on?”, naine vaid muigab, sest midagi erilist ta selle nimel ette võtnud ei ole. Küll ei häbene ta nimetada end laisaks emaks. Juba maast madalast on ta lasknud lastel kõike ise teha.

“Meie kodu sai sisustatud siis, kui lapsi veel polnud,” räägib Külli. “Kui lapsed kaela kandma hakkasid, taipasin päris kiirelt, et asjad tuleb panna põnnidele käepärast, kui ise pidevalt joosta ei taha. Näiteks tassid madalatesse kappidesse, et laps saaks ise kraanist juua võtta.” Ka toiduvalmistamisse kaasas ta lapsed varakult. Hirmu, et pisike lõikab noaga näppu, Külli ei tundnud. “Las ta proovib! Isegi kui lõikab näppu, on plaastrid ju kodus olemas.”

Õpivad, koristavad ja liiklevad ise

Õppinud pole Külli koos lastega kunagi. Hindeid jälgib ema e-koolist. “Jah, esimese klassi kuti puhul tuleb ikka ette, et miskit jääb tegemata, aga no ei taha sellist harjumust, et muidu ta ei õpigi kui ainult emaga. Abi küsida on loomulik – kui vaja, ikka aitame! –, aga see ei tähenda lapse eest ärategemist.”

Transporti kooli-trenni pakub Külli lastele hädaolukorras või siis, kui sihtpunkt jääb talle tee peale. “Hommikul sõidutan tüdrukud autoga kooli, sest see jääb mulle tööteele. Ja Ville, kes käib koolis hoopis õhtu poole, saab autoga trenni.”