Lohega kaugele maale
Üks asi on lapse kantseldamist pealt vaadata ja kaastundlikult ohata. Teine asi on elada teadmises, et sul pole võimalustki midagi muud teha kui ema olla. Ei ole nii, et paned teleka käima, kui su lemmiksaade algab. Ei ole nii, et lähed sõbrannaga kohvikusse, kui see ühel päeval helistab ning kurdab, et pole ammu näinud. Ei ole nii, et sõidad nädalaks palmisaarele ja vahid taevast. Sest taevas on alati vähemalt üks pilv – sinu laps. Mõnikord rohkemgi.
Meestel on lihtne. Me aitame oma naisi igal võimalusel (mõni ei aita, aga see on teine teema), oleme toeks, paneme leiva lauale, aitame kodutöid teha ja kannatame rahulikult ära, kui naine õhtul liiga väsinud on. Aga meil on alati teadmine, et lapsed on hoitud ja kaitstud. Isegi siis, kui telekast lemmiksaade tuleb. Küll naine probleemid lahendab, kui need ilmnema peaksid. Küll saavad mähkmed seekord vahetatud, mina vahetan järgmisel korral.
See ongi isade ja emade peamine erinevus – ühtedel on üks, teistel teine teadmine. Ning teadmine, et sa ei ole oma elus vaba, võib naise niimoodi maha murda, et tulemused on etteaimamatud.
Vabaduse äraandmise vastu saavad naised midagi sellist, mida mehed kunagi ei koge: emaks oleku õndsuse, millest ülevamat annab ette kujutada. Aga mõnel hetkel jääb sellest väheks. Mõnel hetkel avastab ema end maailma kõige kohutavamalt mõttelt: pidin ma need pagana lapsed sünnitama! Juba sekund hiljem valdab teda veel kohutavam mõte: kuidas ma üldse niimoodi mõelda võisin! Aga on juba hilja, sest too kole mõte libises millisekundiks naise ajukäärude vahele ning mõtet saab ainult kahetseda, tagasi võtta kahjuks mitte.
Hea uudis on see, et neid hirmsaid mõttevälgatusi saab aidata ennetada. Emale tuleb anda puhkust. Ta tuleb vabastada teadmisest, et maailm ilma temata kokku kukub. Kas või paariks päevaks. Emalt tuleb lapsed ära võtta. Las tegeleb endaga. Las teeb seda, mida mehed kogu aeg teha saavad – tunneb end vaba inimesena.
