Foto: Eero Alamaa

Neid ridu kirjutades olen parajasti tööl ja puhkan. Veider kombinatsioon, kuid nii see on. Mu poisid on nimelt vanaema-vanaisa juures ja mul on emapuhkus! Nii Mihkel Raud oma kolumnis kui ka Martin Veisman kogemusloos kirjutavad ilmekalt, miks ja kuidas nad oma naisele puhkust lubavad – puhkust emadusest. “Ema tuleb vabastada teadmisest, et maailm temata kokku kukub!” ütleb Mihkel. Ilmselt on emasid, kes sellist puhkust ei igatsegi, kuid kipun arvama, et on ka neid, kes seda lihtsalt välja öelda ei söanda. Või ei võimalda me, emad, seda tõepoolest endale ise, sest pelgame anda käest kontrolli koduste asjade üle. Suvi on igatahes suurepärane aeg seda proovida! Ammutage neist lugudest inspiratsiooni.

Broneerige perepuhkuse vahele kas või päev-paar t õ e l i s t vanemapuhkust iseendale. Ma ei ole ise selles teab mis edukas suunanäitaja, sest igatsus oma poiste järele trügib ligi juba siis, kui neist pika tööpäeva eemal olen. Samas tunnen teravalt, kuidas ka emapuhkust vajan. Kui hea on mõnel puhkepäeval ärgata täpselt siis, kui mu enda uni saab otsa; teha süüa siis, kui mul endal läheb kõht tühjaks; lihtsalt lebada ajakirja lugedes hardas vaikuses nii, et ei kosta ühtki küsimust, ammugi mitte nääklust; teha kõik ette võetud asjad tegevust katkestamata lõpuni; päevitada rannas, suletud silmadega, pikali, mitte pingsalt vees olevaid lapsi jälgides. Vanemapuhkust vajavad mees ja naine muide ka koos, rõhutab psühholoog-pereterapeut Kärt Kase.

Isegi lastel on vaja vahel emast puhata.

Mu mees saab lastega suurepäraselt hakkama, ometi tekitavad tunded emadusest puhata minus mingit põhjendamatut süümepiina. Hiljuti aga lugesin artiklit, kus pereterapeut ütles: “See võib kõlada uskumatult, ent isegi lastel on vaja vahel emast puhata!” Hingasin kergendatult. See on tõsi. Sest kuigi mu väiksem poeg võtab kaissu minu padja, kui vahel juhtub, et hilisõhtuni sõbrannadega kohvikus lobisen, on nad “meeste õhtust” tegelikult alati ka rõõmsas ärevuses. Sest issi võtab kõike veidi vabamalt. Voolaku limpsi ojadena, olgu nad ülepeakaela mustad, kriimulised… ja õnnelikud!

Mõnusat (vanema)puhkust!