Illustratsioonid: Adobe Stock
Kui paarisuhe on läinud kõige kaduva teed, siis selleks, et tagada ühistele lastele normaalne lapsepõlv, on vaja meeletut tahet ja koostöövalmidust. Aga mis siis, kui seda enam ei ole? Kõige lihtsam olnuks lahkuminekut eos vältida, tunnistab Meelis (36).

Järgnev ei pretendeeri absoluutsele tõele – see on minu mälukildude toel sugenenud arvamus, mille eesmärk on avada isade ja emade silmad. Et lahku­minekul kannatavad kõige rohkem need, kes selles vähim süüdi on, ehk lapsed.

Ühegi suhte purunemine ei hüüa ette kuu­päeva, millal see täpselt juhtub, ükskõik mis põhjusel suhe ka ei lõpe. Tean omast kogemusest, et lahkumineku tagajärjel võivad suhted lapse­vanemate vahel muutuda üle mõistuse keeruliseks ja koledaks – eriti kui lahkuminek pole ühine otsus, vaid ühe poole peale surutud. Olgu põhjuseks kõrvalsuhe, tüdimus või segu neist kahest. Kui see juhtub, peaks aga esimese asjana tagama lastele, kelle elukorraldus radikaalselt muutub, nii normaalse eksistentsi, kui see üldse võimalik on. Ja ükskõik mille muu arvel!

Lahkuläinud mehena olen raputanud endale meeletult tuhka pähe just seetõttu, et tänu oma uutele “huvidele” teatud eluetapis oli laste heaolu see, mis mu elu tähtsusjärjekorras tahapoole nihkus. Nüüdseks olen suutnud enesesüüdistused lõpetada ja liikuda edasi faasi, kus proovin olla võimalikult palju oma laste jaoks olemas – nad on nüüd 12 ja 5, uuest suhtest on mul seitsmekuune laps. Suurte lastega suhtlemise minimeerimine pärast lahkuminekut oli tõsine viga ja selle vea parandamine – sest heastada pole seda päriselt võimalik – võttis mult aastaid. Ja nõudis kõikidelt osalistelt närvi- ja ajakulu palju enam, kui keegi tahtnuks. Siit ka mu tähelepanek number üks: mees, mõtle kohe algusest peale peaga!

Millega sa mõtlesid?

Ükski isa ei taha ilmselt kuulda küsimust: “Mees, millega sa mõtlesid?” Soovitan ka ise, kogemuse võrra rikkamana, kasutada mõttetöö tegemiseks ennekõike pead. Kindlasti ei tohiks lasta segada end sellest, et uues paarisuhtes tundub kõik alguses kordi paeluvam ja põnevam kui hall argipäev.

Tegelikult jõuad sa luua paarisuhteid terve elu. Võib vabalt olla, et ühel ootamatul hetkel, ütleme nii vanuses 80, astub su ellu naine, kes sul jalad alt lööb. Suhetes lastega paraku tulevik nii roosiline pole – kui oled osanud nad oma elust välja mängida, on sul neid sinna tagasi integreerida ülimalt keeruline, kui mitte võimatu. Nüüd, targemana, tean: esmatähtis peaks olema hoopis maksimaalne pingutus, et olemasolevat suhet säilitada. See hoiab ära väga palju muresid kaugemas plaanis.

Ole alati olemas

Selleks, et paarisuhte purunemise hetkel hoida suhteid lastega, pead olema nende jaoks olemas. Kellaajast ja kuupäevast olenemata. Mis siis, et teisel aadressil. Isiklikust kogemusest rääkides – mitte miski ega keegi ei tohiks olla tähtsam kui nemad. Ei uue suhte ahvatlused, keelitused ega ammugi ähvardused.

Vedada alt täiskasvanud inimest on üks asi – kahtlemata ebameeldiv, kuid teatud põhjenduste puhul vabandatav. Vedada alt lapsi on andestamatu! Tean kahjuks, et hävitada suhe oma lapsega on imelihtne. Leia vaid vabandusi, säti aina asju nii, nagu sulle endale mugavam on, allu uue kaaslase provokatsioonidele, ja tehtud see ongi. Ühel hetkel pole sul lastega millestki rääkida ja nad vaatavad sind kui täielikku võõrkeha.

Nüüd, aastaid hiljem, kui olen suutnud oma lastes taas tekitada tunde, et olen üldiselt usaldus­väärne, tean ka, et õigel hetkel tehtud õigete otsustega saanuks vahepealset läbikukkumist isana vältida. Seega, mees, ole alati ennekõike isa!

Minu jaoks algas suhete ülesehitustöö tuimast enesetõestusest, et minuga saab arvestada. Kui on lastevanemate koosolek, siis muidugi, ma lähen! Vaja tuua või viia lapsi sünnipäevale – loomulikult! Aktus, kontsert või muu sündmus lasteaias – olen kohal! Väikesed asjad, kuid määrava tähtsusega, loomaks vundamenti usalduse taastekkele.

Kelle käes on võim...

Kui suhe puruneb, muutub laste ema roll mehe jaoks hoomamatult keeruliseks. Mehe lollakas käitumine – seesama suutmatus peaga mõelda! – võtab naiselt hetkega kõik, millele ta on saanud seni loota. Võtab lastelt isa ja naiselt partneri. Naine peab äkki saama hakkama nii isa kui ka ema rolliga kodus. Ometi, nii raske kui see pole, võiks ka naine proovida hoida pea võimaluste piires selge. Kõige hullem, mida laste ema teha saab, on moodustada ringkaitse ja asuda kasutama lapsi, et tagasi teha või muul moel laste isale näidata, kelle käes on võim.

Ükskõik kui uskumatult nõme mehe käitumine tundub, võib täiesti kindlasti väita, et ka meestel on hetked, mil nende mõttemaailm selgineb. Mil lubame, et muudame oma käitumist ning oleme vaatamata lahkuminekule paremad ja pühendunumad lapsevanemad. Ja on täiesti võimalik, et üllastest mõtetest saavad teod, kui ringkaitset ees pole.