Isa pärast lahkuminekut: mees, sa oled ennekõike isa!

Kui paarisuhe on läinud kõige kaduva teed, siis selleks, et tagada ühistele lastele normaalne lapsepõlv, on vaja meeletut tahet ja koostöövalmidust. Aga mis siis, kui seda enam ei ole? Kõige lihtsam olnuks lahkuminekut eos vältida, tunnistab Meelis (36).

Järgnev ei pretendeeri absoluutsele tõele – see on minu mälukildude toel sugenenud arvamus, mille eesmärk on avada isade ja emade silmad. Et lahku­minekul kannatavad kõige rohkem need, kes selles vähim süüdi on, ehk lapsed.

Ühegi suhte purunemine ei hüüa ette kuu­päeva, millal see täpselt juhtub, ükskõik mis põhjusel suhe ka ei lõpe. Tean omast kogemusest, et lahkumineku tagajärjel võivad suhted lapse­vanemate vahel muutuda üle mõistuse keeruliseks ja koledaks – eriti kui lahkuminek pole ühine otsus, vaid ühe poole peale surutud. Olgu põhjuseks kõrvalsuhe, tüdimus või segu neist kahest. Kui see juhtub, peaks aga esimese asjana tagama lastele, kelle elukorraldus radikaalselt muutub, nii normaalse eksistentsi, kui see üldse võimalik on. Ja ükskõik mille muu arvelt!

Lahkuläinud mehena olen raputanud endale meeletult tuhka pähe just seetõttu, et tänu oma uutele „huvidele“ teatud eluetapis oli laste heaolu see, mis mu elu tähtsusjärjekorras tahapoole nihkus. Nüüdseks olen suutnud enesesüüdistused lõpetada ja liikuda edasi faasi, kus proovin olla võimalikult palju oma laste jaoks olemas – nad on nüüd 12 ja 5, uuest suhtest on mul seitsmekuune laps. Suurte lastega suhtlemise