Meie poolteisekilone Pöial-Liisi
„Kuidas sa reageerid, kui oled teada saanud, et saad enneaegse lapse emaks? Loomulikult ma nutsin ja guugeldasin ja veel kord nutsin. Tundsin, et ma pole veel valmis emaks saama. Ja muidugi pole valmis ka kõhubeebi,” jagab oma 1,5kilose beebi sünnilugu Essi (28).
Kuuenda raseduskuu lõpus, ühel ilusal suvepäeval läksin arsti juurde, kaevates imelikke valusid. Selgus, et emakakael on juba lühenenud ja on enneaegse sünnituse oht. KTG-uuring näitas tuhude moodi asja ja pidin jääma haiglasse. See tabas mind nagu välk selgest taevast, sest seni oli rasedus kulgenud hästi! Unistasin sellest kahest kuust, mil enne sünnitust veel kodus sooja suve nautida ja lapse sünniks ettevalmistusi teha. Mu peas keerlesid küsimused: miks minuga? Mida ma ometi valesti tegin?
Haiglas sain süste, et beebi kopsud sünniks ette valmistada ja tema närvisüsteemi kaitsta. Ühel päeval tundus, et kõik on siiski korda saanud, ja oli lootust juba koju pääseda, järgmisel päeval avastasin end jälle haiglas kanüülide küljest ja hirmununa: kas ta tõesti sünnibki nii vara?
Ma muudkui nutsin. Nutsin, sest kartsin lapse pärast, kartsin enda pärast, ja siis nutsin, sest kogu mu elu oli äkki pea peale pööratud. Ometi pidin selle kõrval jääma tugevaks, et kõhubeebi kogu seda kurbust tunda ei saaks. Tänu kriisi- ja kogemusnõustajale sain natukene targemaks enneaegse lapse sünni koha pealt. Emotsionaalselt tohutult keeruline oli olla sünnituseelses osakonnas ühes palatis emadega, kes tulevad korraks ja siis lähevad sünnitama, teades, et ise peaksin veel kaks kuud vastu pidama.
Hirm surma ees
Hirm surma ees oli suur – hirm kaotada kedagi nii oodatut! Ometi pidin kõik need ohud läbi seedima ja olema valmis ükskõik milleks. Peale surmahirmu enda ja lapse pärast oli kohal ka süütunne. Süü lapse ees, kes veel oli kõhus, aga keda nii palju torgiti ja uuriti igasuguste aparaatidega iga päev. Süütunne, et ta ei saa rahus kasvada ja areneda, ning süütunne, et ma ei saa oma last kaitsta hetkel, kui tal on seda kõige rohkem vaja.
