Mina ju ei petaks kunagi…

“Ma ei oleks iial uskunud, et minust saab kellegi armuke, ja veelgi vähem, et see kõrvalsuhe päästab mu abielu,” tunnistab kahe väikese lapse ema Marge.

Marge (32) ja Veiko (33) on olnud abielus kuus aastat ning koos elanud kaks korda sama palju. Nende esimesed kooseluaastad möödusid mõnusalt tempokalt – pärast ülikooli töötasid nad Austraalias, tagasi tulles rajasid kodu ja tegid karjääri. Veiko IT-alal, Marge personalitöös. Vaikselt küpses paari peas lapsesaamissoov ja Marge jäigi lapse­ootele – üsna pea pärast abiellumist sündis poeg Gregor (6).

Väga oodatud lapse sünd tõi aga kaasa muutuse suhtes – kahekesi oleku aega jäi teadagi napiks. Marget see eriti ei häirinud, sest emaroll oli unistus, mille nimel ta oli valmis jätma mõneks ajaks oma soovid ja vajadused tagaplaanile. Veiko oli naisele abiks nii palju, kui sai, kuid tundis end ikkagi kohati viienda rattana. Kui ta Margelt hellust otsima läks, tõmbus naine eemale. Sageli kõlas just sel hetkel lapse nutt ja oli vaja beebil mähet vahetada või süüa anda.

Mees leppis olukorraga, mõeldes, et küllap naisel varsti tallegi taas tähelepanu jätkub. Gregor oli aga vaevu aastaseks saanud, kui Marge jäi uuesti lapseootele. “Isegi imestasin, kuidas see õieti juhtus, me seksisime nii harva. Aga ju siis oli esimene laps mu keha käima lükanud,” lausub Marge.

Tütar Mari-Liisi (4) sünni järel jäi naisel aega ja energiat mehe tarvis veelgi vähemaks. Marge sukeldus lapsekasvatusse. Ta otsustas, et kui beebi on niikuinii kodus, pole mõtet vanemat last lasteaeda panna, et see sealt pisikuid tooks. Nii möödusid ta päevad jalutuskäikudel lastega või koduseinte vahel.

Tahan oma elu tagasi!

Plaan oma vajadused mõneks ajaks unustada hakkas Marge jaoks tõtt-öelda pikale venima. Ainus võimalus sellest eemalduda oli õhtu, kui mees koju tuli. Ent seegi polnud niisama lihtne, sest sõbrannadega, kel lapsed suuremad, oli ta kaugeks jäänud ja üksi välja ju ei lähe. Pojake oli jõudnud kahese jonniikka ja kippus väiksemat õde kiusama. Vahel oli Margel mehe saabumise ajaks tuju nii sant, et varasema rõõmsameelse koduhaldja asemel ootas Veikot ees väsinud ja tusatsev perenaine.

“Tundsin ise ka, et olen kohati lausa vastik. Päevade viisi kodus toimetades tundsin end justkui majapidajannana. Ja ehkki Veiko pakkus õhtul alati kõiges abi, olin selleks ajaks end nii üles kruttinud, et nähvasin: kõik on juba tehtud!” tunnistab Marge.

Ühe järjekordse väsitava päeva järel helistas Marge sõbrannale, et üksluist elu kurta, ja palus tal end välja minnes kampa võtta. Sestpeale hakkas naine end korra nädalas väljas tuulutamas käima. Kui algul oli Veikol selle üle ainult hea meel ja ta kantseldas lapsi rõõmuga, siis ajapikku hakkas see teda häirima. Ta tundis, et naine otsib rõõmu väljastpoolt kodu, sellal kui mehe pakutule selja pöörab. Kui Marge koju jõudis, oli ta esialgu rõõmus, kuid paari päeva pärast jälle kurnatusest noriv ja morn.