Mina olen rikas mees, mul on linnud okste sees...

“Emme, ma soovin, et teeksid mõnda rikkamat tööd.” Väike asjalik Lydia ütleb seda muuseas – nagu kõiki oma tarkusi. Pealtnäha täiesti süvenenult tegutsemisse, ent häälega, mis paljastab, et asi on tal juba läbi mõeldud.

Viimase kooliaasta jooksul olen rahaasjade üle mõelnud ja neid arutanud nii- ja naapidi. Tütardega tagasi Eestis, tuli mul ju eelmisel suvel kõik uuesti soetada – eluasemest autoni. Emana tundsin selles olukorras “loomingulist vabadust”, mis vaheldus mõttekiirusel vastikuid värinaid tekitava ebakindlusega homse ees. Olen alati püüdnud lubada koju asju vajaduse ja ökoloogilise südame­tunnistuse järgi, ent nüüd, esimest korda elus, hakkasid tütred kuulma, kuidas mõnda asja pole “hetkel võimalik osta”. Sellised väljendid lipsasid üle huulte täiesti tahtmatult. Ja kuigi enda arvates ei erinenud mu jutt varasemast liiga palju, on lastel suurepärane anne kõik signaalid vanemate sise­kosmosest üles korjata.

Mitte et oleksin seni rahuldanud laste igat kapriisi, kindlasti mitte. Pean silmas hoopis, et ajutine või krooniline rahapuudus annab märku sõnatult, puudustundena. Korraga olidki lapsed olukorras, kus nad kogesid ema halvasti varjatud muret homse pärast.

Kontserdipilet või toidukorv?

Kergelt pitsitav puudustunne võib sind panna tegutsema uue innuga ja võtma vajalikke riske, ent pikka aega kestes on see pigem ohtlik olukord, mille vaimset inspiratsiooni ja elujulgust kärpiv mõju on ilmselge. Aheldatuna eluolu kõige madalamale tasemele, kus tähelepanu on toimetulekul, pole kasvuruumi tõeliselt ­olulisele – sisemiselt julgele mõttelennule!

Kestva puudustunde tagajärjeks on puudus­teadvus. Selle tekkeks polegi tarvis vähe raha, vaid puudustunnet. Tunnet, et midagi pole piisavalt ja valitseb ebaturvaline õhkkond, et olulised vajadused jäävad rahuldamata. Et pole valikut või on need valikud vaid halva ja veel halvema vahel.

Kindlasti on paljude elus olnud nii, et kui oled kuu algul igaks juhuks jätnud toredale kultuuri­üritusele pileti ostmata, tähendab see kuu lõpus tänuväärset viimast kahekümne­eurost toidupoes. Aga millal saab puuduolevast sisemine tõrge, mis ei lase elus edasi minna, kuigi väliselt takistusi ei paista?

Tean inimest, kes kasvas üles peres, kus kunstnikest vanemad valisid enda jaoks ideoloogiliselt sobivaima eluviisi – kristliku ja loodus­lähedase, pealtnäha harmoonilise pereelu. Paraku tähendas see rahalisi kompromisse ja lapsepõlvemälestust 50kilostest ussitanud riisikottidest, millega pere end aastaid üle talve toitis. Selle inimese pangaarvel pole enam ammu kuu lõpus alla viiekohalise summa, ent ussitanud riisikott teadvuse pimedas nurgas istub kindlalt oma kohal ning suunab nüüdseks juba keskealise eduka äriinimese otsuseid ja valikuid rangemalt kui minu viimased viiskümmend eurot enne palgapäeva.