Aleks, Mark ja Maria – sõbrad ja sugulased, kes mängivad ja tülitsevad. Foto: Hele-Mai Alamaa
Tõele au andes kardan ma neid õhtuid, kui mu pojale Aleksile (8) tuleb külla tema parim sõber Mark (7). Sest ma tean minuti täpsusega, millal emb-kumb neist meeleheitlikult karjatab: “Mina sinuga ei mängi!”

Üks poistest lahkub solvunult toast, et viisteist minutit hiljem jälle rahumeeli legod või bayblade’id koos põrandale laduda.

Kuna tegemist on tädipoegadega, on nad kasvanud sünnist saati koos ja selline on nende suhe olnud algusest peale. Alles nüüd, kui üks on läinud kooli ja teine sinna sügisel minemas, on nende sõprusesse ilmunud pisut kindlust ja äkktülisid jäänud vähemaks. Ja seda tean nüüd ka, et maa peale laskunud rahu on seletatav laste arenguetappidega, sest eri vanuses tajuvadki lapsed sõprust erinevalt. Alles seitsmeaastaselt hakkavad nad mõistma, et sõprusesse tuleb panustada mõlemal poolel. Lasteaiaealised võtavad ja jätavadki sõpru kiiresti ja kergesti.

Vanuses 3–6 aastat iseloomustab laste sõprust hetkelisus, kirjutab psühholoog Robert Selman. Sõprus ei sõltu niivõrd teise lapse iseloomujoontest, kuivõrd sellest, kes parajasti lähedale satub. Selles eas eeldab põnn, et kõik lapsed mõtlevad temasarnaselt. Loomulikult on niiviisi konfliktid kiired tekkima. Ehk siis lastele meeldib mõte sõpradest, ometi pole nad täiskasvanute mõistes kuigi usaldusväärsed sõbrad. Mis ei välista, et laps ei suudaks ilmutada empaatiat või varakult tekkinud sõprused poleks püsivad.

Solvumised tulevad kergelt

Uurisin ka Margi emalt Kristiina Davidjantsilt (44), kuidas on Margil muidu sõpradega lood – kas teiste lastega on suhted vähem kirglikud kui tädipojaga? Paraku mitte, kusjuures põhiline, kellega tülitsetakse, on õde, kolmeaastane Maria. Eks ta ole, sageli saadakse mitu last järjest naiivses usus, et nii sünnib vanemale lapsele sõber. “Küllap on iga ema kujutelmades pilt, kuidas ta võsukesed päikesekiirtest sillerdavas toas kenasti koos mängivad. Reaalsus jõuab valusalt kohale mõne aja pärast – järeltulijate karjete ja kaebluste saatel.”

Pärast järgmise lapse sündi läheb tegelikult mitu head aastat, kuni lapsed omavahel mängima hakkavad. Kui see hetk saabub, on “mina sinuga ei mängi” veel leebe teade. “Koolieelikust poiss trambib jalgu ja ta kolmene õde jookseb minu juurde, et venna peale kaevata. Põhjust tüliks justkui pole, aga väikese inimese mured on suured ja solvumised sügavad,” räägib Kristiina. “Muidugi on südantlõhestav, kuidas noorem laps nagu truu kutsu vanema järel jookseb, kuid teisalt oskab ka tema vajadusel venda hammustada, vahel sõna otseses mõttes.”

Ometi usub paljulapselisest perest pärit Kristiina, et just õdedest ja vendadest võivad saada parimad sõbrad. “Vahel võtab laste draama üleelusuurused mõõtmed, kuid hetkeks, kui ema tahaks uksest välja astuda ja osta lennupileti maailma kaugeimasse otsa, kostab taplustandrilt äkitselt rahulik vestlus. Ja ennäe – seal tegutsevad lapsed nagu sõbrad kunagi, täielikus kooskõlas. Egas midagi, tuleb loota, et lapsepõlve ühine kraaklemine tsementeerib täiskasvanuea sõprust.”