Mu laps ei olegi enam laps

Alates sellest kuust olen ma ametlikult kahe alaealise lapse ema. Jah, nii uskumatu, kui see ei tundu, saab meie esimene tibuke Sonja 18. Ta on nüüd täisealine ja ma ei pea tema eest enam vastutama. Tehku, mis tahab!

Ta võib nüüd täiskohaga tööle asuda, valima minna, autot juhtida, suitsetama hakata, poest nii palju viina osta, kui süda lustib, ja õhtul kodust ära olla nii kaua, kui jaksu on. Isegi abielluda võib, kui tal see tahtmine peaks tekkima. Ma võin selle kohta küll arvamust avaldada, protestida ja isegi kõvasti karjuda, kuid mina tema eest enam otsustada ei saa. Hea ju mõelda, et ühele olulisele reale eluülesannete nimekirjas saab linnukese taha panna – üks laps on suureks kasvatatud. Samas on see kõik ikkagi üsna hirmus.

Vanemad võivad lapse 18. eluaastat pidada enda lõpueksamiks või proovikiviks – saad teada, kas oled oma tööd hästi ja õigesti teinud. Kas sa oled lapsele olnud hea eeskuju, kelle tegude, mitte sõnade järgi ta ka oma elu seadma hakkab? Oled sa ta õpetanud vastutust võtma ja selgeks teinud, et igal teol on tagajärg? Kas ta on kasvanud piisavalt empaatiliseks, et olla hea sõber ja kaaslane teistele? Nende küsimustega seisan ma viimasel ajal päris sageli silmitsi ning see ei ole tõtt-öelda mugav olukord.

Üks põhjustest on muidugi see, et aeg-ajalt tulevad meelde enda nooruse lollused. Eks tehtud sai igasugu asju, mille peale praegu isegi mõelda ei taha, ja sellepärast ei hakka ma neid tegusid pikemalt kirjeldama. Aga jah, enam ei kujutaks ette üksi maanteel hääletamist (küsi vanematelt parem bussiraha!), kooli nurga taga suitsu kimumist (suitsetamine on kõige mõttetum sõltuvus üldse, ära parem alusta!) või hommikuni kestvaid pidusid (järgmise päeva võid maha kriipsutada, täielik ajaraisk). Samas – noorus ju selleks ongi, et teha pöörasusi ja elada lõbusat elu. Kuidas muidu edaspidises elus mõistlikuks täiskasvanuks saada?