Olen parem ema, kui saan end laval välja elada
Kooselu algusaastail tuuritasid Birgit ja Indrek Sarrap kahekesi ning klapitasid muusikuelu paarisuhtega. Poja ja tütre vanematena on neil nüüd käsil logistika meistriklass: esinemisi tuleb sobitada pereeluga ja vastupidi.
Pargin auto Kadriorus elava muusikupaari Birgiti (30) ja Indreku (40) kodu kõrvale ning lippan kiirelt läbi tuulise õue. On sompus ja porine ilm, õhus on tunda vihma ähvardust. Tuppa jõudes satun justkui teise ilma – Birgiti-Indreku kodu on avar ja valgusküllane. Varsti kolib pere uude koju, et mõlemad lapsed saaksid oma toa, ent praegu naudivad nad veel vana pesa.
Minu juurde astub särasilmne kaheaastane tütarlaps ja tutvustab: “Mu nimi on Helin!” “Oi kui vahva, mina olen Elin!” tutvustan vastu. Võtan mantli seljast ja jõuan astuda kaks sammu, kui minu eest lipsab läbi Simeon (5). Suur valge elutuba on jõulurüüs ning lapsed kepsutavad ümber kuuse, mille nad on just ehtinud. Seinal ripub lugematul arvul lambikesi ja vihmast hoolimata poeb jõulutunne vägisi põue.
Fotograaf katsub Birgitit lastega pildile püüda, kuid põnnidel on teised, tähtsamad plaanid. “Millal me piparkooke teeme?!” uurib Simeon ja Helin jookseb issilt juua küsima. Üksi kaamera ette jäänud Birgit on vana rahu ise: “Emme läheb siin üksi kurvaks, tulge nüüd mulle sülle ja kaissu!” Indrek astub, tütar käekõrval, ligi ja muigab: “Birgit ongi meie peres see rahumeelne ja viisakas lapsevanem. Mina võin vahel käratada ka, tema reeglina mitte.”
“Parim nipp õnnelik olla on säilitada rahu. Ma küll alles õpin seda, sest olen hästi energiline ja vahel lausa närviline inimene,” tunnistab Birgit. “Et ma aga ise seda teadvustan, jälgin ennast ja vahel lihtsalt sunnin end rahulikuks. Muidugi on aeg-ajalt tunne, et appi, nüüd läheb kõik metsa! Nagu tänasel pildistamiselgi – kui aeg on napp, kuid kumbki laps ei püsi paigal. Ent püüan hingata sisse-välja ja tuletada endale meelde: peamine on, et lapsed on hoitud ja armastatud ning ka meie Indrekuga hoiame teineteist.”
Mikk Saar lapsehoidjaks
Eks vahel tuleb ka ootamatusi ette. Birgit meenutab, et kui Simeon oli alles paarikuune, pidid nad Indrekuga koos kontserti andma. “Meil polnud sel hetkel tugivõrgustikust võtta kedagi, kes beebit hoiaks. Nii me lihtsalt haarasime ta väljasõidule kaasa lootuses, et küll kohapeal keegi teda vaatab, kui laval oleme.” Lõpuks kukkus välja sedasi, et peaaegu kogu esinemise aja pidi toona veel isakogemuseta Mikk Saar lava taga beebit hoidma. “Õnneks sai ta kenasti hakkama ja võisin end laval täitsa rahulikult tunda,” meenutab Birgit. Need palad, mil kogu Swingersi koosseis korraga laval oli, Mikk ka, vaatas Simeoni järele üks korraldajatädi. Laps sai hoitud, kontsert peetud ja kõik olid rahul.
Birgit oli Simeoni sündides kodune kolm kuud – kuu aega rasedana ja kaks beebiga – ning alustas siis vaikselt esinemisi. Helini sünni järel läks ta lavale juba üheksapäevase beebi kõrvalt, et emadepäevakontserdil kolm lugu esitada. “Kuna Helin on mu teine laps, ma ei pabistanud – ma lihtsalt ei suuda lavata eksisteerida ja naudin seda väga! Algul oli kahe lapsega tööd klapitada muidugi keeruline. Mõned kuud sättisime esinemisi ainult kodu lähedale, rinnalapse kõrvalt üksi Võrru polnud ma nõus sõitma. Mul on aga hea meel, et varakult tööle naasin: kui saan end välja elada laval, olen kodus parem ema.”
