Õuduste tuba oma kodus: võrevoodi pulkadega peksev ema ja rihmal plaksuda laskev isa

“Nii füüsiline kui ka vaimne vägivald oli meie kodus nii tavaline, et lõpuks me ei mõistnudki, et see pole ju normaalne!” tunnistab Karin, kes ise emaks saanuna on pidanud kõvasti vaeva nägema tervete peresuhete nimel.

Jupp aega tagasi avastasin postkastist kirja võõralt naiselt. Ta oli aastaid kandnud endaga kaasas üht valusat lugu lapsepõlvest. Nüüd lõpuks tundis ta, et tahaks seda teistega jagada. Et teemat põhjalikumalt avada, postitasin sotsiaalmeediasse üleskutse, leidmaks veel naisi, kel on sarnane lugu. Vastukaja viis mind pisarateni – vähem kui tunniga oli mu postkast umbes. Sel hetkel tabas mind õudne tõdemus, et koduvägivald ei ole midagi kauget ega võõrast.

Järgnevalt kolme naise lood, mida kirja pannes tuli mul korduvalt peatuda ja soolaselt neelatada – sest ma lihtsalt ei suutnud mõista seda valu, mida üks vanem võib oma lapsele tekitada…

Vaid pealtnäha idülliline

Karin (37) kasvas kodus, mis pealtnäha võis jätta idüllilise mulje. Lõuna-Eesti peres oli kolm last ning toidupoodidest olid nad pea sõltumatud – enamik söögist tuli aiast, põllult või laudast. Tragi ema hoidis maja korras ja pidas loomi, õmbles lastele riided selga ja küpsetas tihti leivagi lauale. Väliselt laitmatu elukorralduse taga olid aga märksa tumedamad toonid. “Lapsena ei saanudki ma aru, et