PERETERAPEUT ANNAB NÕU | Mida teha, kui vanavanematega koos olles ei kuula lapsed sõna

“Iga kord, kui oleme kõik koos vanavanematel külas või on nemad meil, läheb kõvaks kisaks ja lapsed ei kuula üldse sõna,” kirjutab Loore (33).

Meil on kaks poega: neljane ja kuuene. Tavaliselt saame nendega hästi hakkama, aga kui meile tulevad külla vanavanemad, lähevad poisid pööraseks. Sama lugu on siis, kui neile ise külla läheme. Äkki on lapsed taltsutamatud – ei kuula sõna, lollitavad, kisavad. Täiskasvanud lauas istuda ja rääkida ei saa, sest lapsed karjuvad üle. Mida rohkem neid keelame, seda hullemaks läheb. Näiteks ütlen “Ära hüppa diivanil!”, nad hüppavad edasi.kokkuleppeid sõlmida. Ma ei mõista, mida me valesti teeme, et asi kõik koos olles hulluks läheb.

Ütled, et sul on päritolupere, kellega ei kohtu tihti, kuid kõik ootavad neid kohtumisi väga. Lapsed tahavad vana­vanematele külla minna ja sinna jääda. See viitab, et sinu peres on palju soojust ja hoolivust, inimesed lähevad üksteisele korda. Mingis mõttes võibki sinu laste taltsutamatu käitumine olla seotud sellega, et nad on vanavanematega kohtumisest nii elevil, et lihtsalt ei oska oma tundeid sobival viisil väljendada.

Kui nii, aitab lastel oma tunnetest aru saada ja neid sobilikul viisil väljendada see, kui vanem nende tundeid peegeldab: saan aru, et te väga ootasite vanaema külaskäiku ja olete nii rõõmsad, et ta meie juures on. Niimoodi õpivad lapsed paremini aru saama, mis neis toimub, ning selle asemel, et end lihtsalt käitumisega väljendada, hakkavad nad seda tegema sõnadega.

Ent isegi kui lapsed oskavad oma tundeid sobival viisil väljendada, ei tähenda see, et nad end alati kuulekalt üleval peaksid. Laste loomuses ongi maailma avastada, uurida, katsetada. Seda teevad nad ka vanematega – katsetavad piire, mismoodi võib käituda ja mismoodi mitte. Vanemate ülesanne on piire seada ja tegelikult lapsed ka vajavad neid: piirid aitavad väikestel inimestel paremini maailmast aru saada ja niiviisi ennast turvalisemalt tunda.