Prantsusmaa peidetud pärl

Andorra piiri ääres Prantsuse Püreneede jalamil Aigues-­Vives’ mägi­külas elab vaid 600 inimest. Nende hulgas ka kaks eestlast – Elke Aun koos 11aastase poja Hugoga.

Tegelikult sattus Viljandist pärit Elke Aun (48) Prantsusmaale hoopis läbi Ameerika, kuhu ta läks pärast keskkooli tööle ja õppima. Kui Elkel oli Bostoni ülikoolist prantsuse filoloogia magistri­kraad käes, hakkas ta vaatama ringi USA tööturul ja juhtus ime. Temast sai üleöö EBSCO ehk akadeemilise ajakirjanduse üleilmsete digitaalsete andmebaaside looja prantsuskeelse Euroopa-osa müügidirektor.

“Mind valiti välja, kuna olin end nullist üles töötanud. Minu kohta öeldi naljatamisi rags to richies ehk rentslist rikkuriks,” naerab Elke. Vastutusrikas töö tähendas Pariisi kolimist ning pidevat sõitmist Prantsusmaa, Monaco, Belgia ja Šveitsi vahet. “See oli väga äge aeg, tänu millele tunnen Prantsusmaad paremini kui mõni prantslane – olen ära käinud igas maanurgas. Tõtt-öelda sain ka alles siis õige prantsuse suhtluskeele suhu, sest ülikoolist pärit akadeemiline keel ajas prantslased kohati muigama,” meenutab ta.

Esimene laps 30+

Ühel hetkel tundis aga Elke, et tööalane lagi on saavutatud ja edasiseks arenguks on vaja elumuutust. Vägisi hakkas ta Eestisse naasmisele mõtlema. Plaani lõi mõra sportlik prantslane Jean-Pierre (51). Ühistest metsajooksudest sai alguse kooselu ja kolme aasta pärast, 2007. aastal sündis poeg Hugo.

Kuna Pariis polnud Elke ja Jean-Pierre’i arvates oma rahva­rohkuse ja megaummikute tõttu kõige pere­sõbralikum linn, otsustasid nad kolida ühte Prantsusmaa maalilisemasse piirkonda – Loire’i orgu viinamarjaväljade vahele. Elke jäi pojaga kolmeks aastaks koju. See oli hea võimalus võtta aeg maha ja mõelda: kuidas edasi?

Lapse sai Elke 37aastaselt. “Prantsusmaal on see tavaline: siin on Euroopa suurim iive, aga tihti sünnitatakse esimene laps 30aastaselt või hiljem,” sõnab naine. Ta usub, et tänu hilisemale lapsesaamisele on ta olnud pojale palju parem ema. Kui oled saanud oma unistused mingilgi määral teostada, on sul lihtsam pühenduda ka teistele.

Stressirikas koolisüsteem

Ligi seitse aastat elu Loire’i oru prantsuspärases kivimajas mansion’is oli Hugo, Elke ja Jean-Pierre’i jaoks imeline aeg. “Sain lõpuks võtta aega endale – hakkasin tegelema joogaga, loobusin liha söömast ja tegin palju sporti,” jutustab Elke.

Loire’i orus alustas Hugo ka kooliteed. “Mulle tegelikult üldse ei meeldi Prantsuse koolisüsteem, see on niiiiii stressirikas,” on Elke otsekohene. Kooli, ehkki seda nimetatakse lasteaed-kooliks, minnakse 2,5–3aastaselt. Vanemad valisid Hugole väikese katoliikliku erakooli, kus ta saaks vähemalt lõunaund magada, sest riiklikes koolides sellist luksust pärast neljandat eluaastat pole.

“Mul on siiani meeles Hugo esimene koolipäev. Mina jäin nõutult kooli kivivärava ette seisma, sest vanemaid sisse ei lastud. See oli Hugole ja mullegi paras šokk,” meenutab Elke.

Kui pere kuus aastat tagasi Prantsus­maa suuruselt neljandasse linna Toulouse’i kolis, et Jean-Pierre’i vanematele lähemal elada, tähendas see kõigile suurt muutust. Elke asus õppima – seekord Toulouse’i ärikooli äri­juhtimise, turunduse ja kommunikatsiooni eriala, Jean-Pierre jätkas tööd rahandusministeeriumi piirkondlikus kontoris. Kaugemas plaanis tundus suurlinnaelu siiski trööstitu, mistõttu soetasid nad linnast tunnise autosõidu kaugusele, väikesesse Aigues-Vives’ mägikülla maatüki.

Paraku sai Elke ja Jean-Pierre’i kooselu ühel hetkel läbi. “Eks need olid ikkagi kultuurilised erinevused, mis meid lahku viisid,” võtab Elke lühidalt kokku. Taas läksid ta mõtted Eestisse kolimisele, sest talle meeldinuks, et poeg saab kooli­hariduse Eestis. Samas ei kujutanud ta Hugo elu isast nii kaugel ette. Kuna samal ajal tehti talle Toulouse’is tööpakkumine täpselt ärikoolis õpitud erialal, otsustas ta Prantsusmaale jääda ja Hugo Montessori kooli panna.