“Kui oled esimese lapse saamise ajal üle kolmekümne, siis oled juba väljakujunenud isiksus ja harjumuspärased elurütmid on kindlalt paigas. Kui siis astub ellu keegi, kes paiskab need kinnistunud mustrid sassi… eks kohanemine võtab ikka aega ja vaatamata lapse sünniga kaasnevale tohutule rõõmule ei lähe sugugi kõik alati muretult ja loomulikult,” räägib Priit mõtlikult oma hubases Pärnu korteris, kus kõik kulgeb praegu pisikese printsessi dikteerimise järgi.

Ühel heal päeval pärast Olivia sündi jõudiski Priidule kohale, et kui siiani oli olnud suurem osa tema igapäevaelust kohandatav, siis tütar on päris elu – midagi, mis ei ole üht- ega teistpidi muudetav. “Ta jääb alatiseks minu lapseks,” lausub ta soojusega, mis sulataks kiirelt üles karge talvega jõudu kogunud jääpurika. Sel äratundmishetkel tajus mees varasemaga võrreldes hoopis teistsugust olemist – suurt vastutust. “Sain aru, et mul on nüüd elus selge ülesanne, oma missioon.”

Armastus mitmekordistus

Kui sageli elavad näitlejad koos näitleja või vähemalt mõne teise kunstivaldkonna esindajaga, siis Priit ja tema rõõmsameelne elukaaslane Margit Paju (32) on müüdimurdjad. Margit töötab hoopis automüügifirmas, praegu on ta küll veel lapsehoolduspuhkusel. Noored kohtusid üheksa aastat tagasi Endlas töisel üritusel. “Seal vahetasime lihtsalt pilke,” meenutab Priit ujedalt naeratades. Margit osutus kaalutleva Priiduga võrreldes kärmemaks ja võttis päev hiljem mehega ühendust sotsiaalmeedia kaudu. Edasi arenes asi juba õige kiirelt.

“Kindlasti on situatsioone, millest saaksime rääkida paremini, kui meil oleks ühine töine taust, kuid see ei ole probleem. Kui mulle vahel tundub, et teatriküsimused on need kõige tähtsamad, meenutab Margit mulle, et elus on ikka muud ka,” muigab Priit naisele tänulikult otsa vaadates. “Margit on lihtsalt suurepärane. Ma imetlen iga päev, kuidas ta lapse, kodu ja muude tegemistega nii hästi hakkama saab. Kuidas see emadel õnnestub, on täielik müstika!”

Margit on õppinud lapse kõrvalt selgeks rööp­rähklemise ehk mitme asja korraga tegemise, Priidust on saanud aga võrreldes varasemaga planeerimisgeenius. “Mis kindlasti ei tähenda, et kõik planeeritu ka õnnestub,” viskab mees tilga tõrva meepotti. Poeskäikude ja koera jalutamisega saab ta igal juhul kenasti hakkama ja Oliviaga kelgutama või mänguväljakule läheb suurima heameelega. “Eks ma ikka vahetan mähkmeid ka, aga tütre söötmisega tuleb Margit kohe kindlasti paremini toime.”

Mida Priit aga täie südamega teeb, on tütrega mängimine, möllamine ja tema “väntsutamine”. Viimane pakkuvat tüdrukule eriti suurt lõbu ja koos demonstreerivad nad seda ka fotograafile – tõepoolest, kõigil on lõbu laialt! Kaasa sõnul on Priit isaks saades palju muutunud. “Temas olev armastuse hulk on justkui mitmekordistunud,” õhkab ta heldimusega. Priit noogutab kaasa, siis aga raputab pead. Ta ütleb, et poleks osanud varem arvatagi, kui kiiresti võib näiteks jääda uniseks, vaadates üht ja sama raamatut umbes kolme­saja kuuekümnendat korda. “Samas on Olivia õpetanud mind märkama pisiasju. Ohoh, ta oskab juba seda! Või vaat, milline terane pilk tal on!”

Kui palju rõõmu ja lusti võib pakkuda väikese inimese arengu jälgimine, ei osanud Priit enne isaks saamist ettegi kujutada. “Esimene hammas, esimesed sammud, esimesed sõnad…” lausub ta õrnalt. “Ta sai minu rõõmuks kõigepealt selgeks just sõna “issi”,” lisab Priit tütre pead silitades, “aga samas võib see olla muidugi hoopis Hessy, kes on meie koer,” turtsatab ta naerma.