Umbes tunnike sõitu Tallinnast ja juba ongi Aegviidu raudtee risti-­põiki ees. Neil, kes suunduvad Eesti loodus- ja loomateraapiakeskusse, tuleb enne raudteed pöörata vasakule Aeg­viidu alevisse. Koolimaja taga peidab end vana postkontor, mille pruunikale puitlaudisele on maalitud hobuseid, kanu ja muid pilte. Kõik need märgid viitavad sellele, et oled jõudnud kohale.

Keskuses leidub nii neljajalgseid, sulelisi kui ka uimelisi, kuid Kristi võtab meid seekord vastu Sophiega – kolmeaastase vetel­päästekoeraga, kes oma massiga võiks su pikali ehmatada, kui ta poleks nii sõbralik. Koera käpp on meremehe kämblast kordi suurem, ent pehme karv muudab ta kaisulooma sarnaseks. Paimaias on Sophie ka. Küsimusele, kas looma suurus teraapiasse tulevaid lapsi ära ei ehmata, vastab Kristi: “Kes eos kardab, kardab kõiki suurusi, ja kel pole hirmu – need ei ehmu. Lapsed otsivad turvatunnet ja mida suurem loom, seda turvalisemana ta mõjub, eriti kui loom on väga rahulik.”

Seda Sophie ka on. Tal on nii palju kannatlikkust ja soovi kontaktis olla, et on valmis teretama läbi klassitäie lapsi. Mõni aeg tagasi kohtus Sophie 11. klassi õpilastega ja poisid muudkui ahhetasid, kui ilusad silmad tal on. Ta ongi toeks neile, kes ei julge pilkkontakti luua – Sophiega on see väga lihtne.

Abi on temast teistegi probleemide korral. Näiteks arglikum laps, kes kõneleb väga tasasel häälel, saab Aegviidu metsas harjutada, kuidas suurt koera valju häälega enda juurde hõigata. Eduelamus on tagatud, kui võimas loom sulle kuuletub, hooga jooksma hakkab ja täpselt su ees maandub. Teraapias on Kristile abiks veel must labrador Rosin.

Ebatavaline teraapia

Võtame Kristiga suuna kunagisse post­kontorisse, mille Raavade abielupaar on kaheks jaganud. Ühel pool toimetab loomaarstist Ants, kelle amet nõuab, et ruumid vastaksid euro­nõuetele – sealt vaatabki vastu 21. sajand. Teisel poolel on Kristi lasknud taastada kõik, mis pea 150aastasest sisust taastada andis.