Majakese aknast vaatas poiss tähtede poole. Aknaklaasilt õhkus külma, selja tagant ahjust sooja.
Martin ronis toolilt põrandale ja sammus ahju juurde, istus rätsepaistesse selle ette ja jälgis silmadega läbi ahjuklaasi tuld. Järjest hoogsamalt nilpsasid leegikeeled puuhalgude külgi ning osa tekkinud kuumusest puuris jõuga korstnasse, ülejäänu aga küttis ahjukive tuliseks.
Laua tagant oli kosta vaikset toidunõude klõbinat – magusroog oli küll juba söödud, aga vanaisa leidis, et üks jõulune tanguvorst mahub siiski veel.
Tänane päev oli Martini jaoks taas väga eriline. Terve pere oli koos. Vanavanaisa. Vanaema. Vanaisa. Ema. Isa. Vend. Õde.
Sõpru täna külas polnud, nad olid oma kõige kallimatega koos.
Metsavaht Hans oli ka kutsutud, aga ta polnud veel saabunud. Teravam silm võis aknast välja piiludes näha, kuidas kaugemal puude vahel otsmikulamp kord helkis, siis jälle kadus – mees viis metsaloomadele süüa.
Oli aasta kõige tähtsam aeg – alates homsest muutuvad päevad taas pikemaks ja valgust on jälle rohkem.
Sama laisalt ja vilkalt kui ahjulõkke leegid rändasid Martini mõtted.
“Kus uitad, noormees?” küsis ema naeratades ja sasis poisi pead.
“Emme, see puuasi on ikka väga huvitav! Ma kirjutasin jõuluvanale kirja puust pliiatsiga ja ta sõidab puust saaniga. Maja seinad on puust. Seal nurgas seisab kuusk, kah puu. Ja tead, kui me vanaisaga kuuske toomas käisime, siis ta ütles, et metsa kõige kaunimat kuuske tuppa tuua ei tohi – see toob õnnetust. Mida see tähendab?”
“Ma arvan, et ta mõtles seda, et kui metsast ilusad elujõulised kuused jõulupuudeks maha saagida, siis ei saa need suureks kasvada, nagu looduse seadused ette näevad,” vastas ema.
“Ma alguses mõtlesin, et saagijal läheb kuidagi halvasti,” lisas poiss mõtlikult ja elavnes siis: “Sellepärast me läksimegi elektriliini alla ja otsisime kuuse sealt!”
