Foto: Eero Alamaa

Mulle lõikas meie seekordses numbris eriti südamesse ­Riina Hanso ütlus: “See, et lastega on raske, ei tähenda ju, et nendega tore poleks!” Nii õigesti ja armsalt on kogu lugu ja elu lastega kokku võetud. Samast loost leiad väärt soovitusi, kuidas vältida läbipõlemist emana – kõik nelja lapse emade Riina ja Merikese enda nahal läbi proovitud.

Nii mõnigi pere- ja beebiblogija on tunnistanud, et kui kirjutas meie portaalis perejakodu.ee keerulisemast emotsioonist või olukorrast lapsevanema elus, jahmatas ja haavas teda mõni kommentaar stiilis “Sa vist ei kannata oma lapsi?”. Kuidas on võimalik näiteks äärmuslikust magamatusest tekkinud meeleheitest ja ema palvest “Laske palun ometi magada!” midagi sellist välja lugeda, on muidugi müstika. Enamik vanemaid siiski tunnistab, et just oma raskustest rääkides ja teiste emade-isade kogemustest lugedes on kergem igapäevaste väljakutsetega toime tulla ja pereelu nautida. Sellest lähtuvalt püüame ajakirja ka lugusid valida.

Väga nutikad on minu meelest soovitused, kuidas “lapsi vahetada”. Loos on mitu päästvat ideed kõigile, kel napib raha või usaldust palgalise hoidja jaoks.

Emad-isad, kel tuleb pereks saamise nimel näha aastaid vaeva, vajavad hädasti julgustavaid ja lootust­andvaid lugusid, nagu jagab meiega Kristi. Lugusid, kus algul ajab ehk üks ebaõnnestumine või ehmatus teist taga, kuid lõpuks sünnib siiski ime. Või isegi kolm imet, nagu läks Kristi peres.

Me kõik teame, et vahel üllatab ka kõige naeru­silmsem pisike sellise vihahooga, et päike läheb pilve taha peitu, kõik muutub pimedaks ja müristab mis kole. Kaire kolumnist leiab mitu head soovitust, kuidas lapse vihaga toime tulla, kordamata seejuures mantrana “Rahune maha!”, mis ei aita last nagunii ja mida peaks ütlema hoopis iseendale.

Rahu, ainult rahu, soovitas juba klassik Karlsson.